"Kiire-kiire," mõtles ta igapäevaselt, marssis nagu hull ühest olulisest kohast teise. Ja kõik need kohad olidki olulised. Neid oli palju ja nad olid omal moel tüütud ja jahmatavad - sest nende tähtsus ei saanud otsa.
Tähtis oli kõik kiiresti ära teha. Nii kiiresti kui võimalik, kui käed ja jalad ja meeled lubasid. Inimesed olid siis rahul selle kiirusega, millesse oli surutud pisut inimlikku katkisust, rumalust, enesekesksust. Sellist edumeelset, nagu nendelgi inimestel, kes teevad mõnikord valesid otsusi. Või mis valesid. Nad on nähtavalt edukad, neil on majad ja autod ja naised ja raha või siis mehed.
"Kuule, ma mõtlesin, et võiks kokku saada..." alustas vist koolivend teispool feisbukki.
"Kiire-kiire..." vastas ta kiiresti-kiiresti. Tegi seda pärasttööaegsel ajal, siis kui oli veel trenn ja natuke head-paremat näksida ja uni... Aga sõrmed tagusid kiiresti kiiresti lihtlabased sõnad, mis võisid midagi öelda tema tegevuspaljususe kohta. Või siis tegeliku tegevusetuse kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar