Kokkuvõte kõigest ja eimillestki

Sinikellukate maja 

ägeda verandaga 

otsib ennast

keset kevadet taga

sinikellukate maja

lumeräitsakate maja

vanade külmkappide 

kulunud kummide

maja 

otsekui väike prügimägi

mille sees on lugu

ühest mehest 

viiekümnendatel

kes ehitas perele

töö kõrvalt maja

igal laupäeval

nii nagu see Pirita-Kosel

või Võrusool

või Kehras Põrgupõhjal

käis

töö kõrvalt teed maja

ja ükshetk kaod ära

ja sind kaotatakse ära

ja su maja muutub

kohalike külmkappide 

kalmukiviks

ennast ei saa

kivisse raiuda

kivi raiub ennast ise

* * *

Maailmaehitajatest kraanad. 

Neid oli kokku tulnud kaheksa. 

Kui neid öösel üles äratati, 

siis hakkasid nad tantsima.

* * *

Siis kui jalgu on rohkem kui taksi, 

aga taks on ikkagi peategelane. 

Minna pissile ja katsuda 

oma peremees koju saada 

punaste kontskingade juurest.

***

Ma kasvasin suureks õigeusu kirikus. 

Iga pühapäev nagu kellavärk. 

Nii ligi 13 aastat järjest. 

Aga siis enam ei kõlvanud 

Murenesin verd iga kuu. 

Siit algas mu feministiperiood. 

Aga need luterikirikud mõjuvad teistmoodi. 

Memm ja taat ehk vanaisa Karla tuleb meelde. 

Laulatati neid ju ikkagi luterlikus traditsioonis. 

2. juuli 1952 

Oh mu pea 50aastane taat 

ja tema kolmekümnendates Nadja, mu memmeke. 

Imelik, ei olegi sellele mõelnud, 

et ise olen juba tolles vanaema abiellumiseas. 

Ema ju ei abiellunud. 

Oli uhke, iseseisev ja ilus. 

Isegi võiks öelda, et lõpuni välja. 

Jumala õnnistus oli igal juhul suur memmele ja taadile. 

Elupuu, mis kaitseb.

Aasta siis pidi olema 1996 või 1997. 

Vanaema sai kirikus tuttavaks ema ja tütrega, 

kellel ei olnud kuhugi õhtuks minna. 

Õigemini oli küll, koju vägivaldse mehe ja isa juurde. 

Memm ütles, et tulgu meie juurde, 

et meil on nagunii üks tuba vaba. 

Nõnda nad siis käisidki päris mitu korda meie juures ja kirikuski. 

Naine otsustas ühel hetkel nunnaks hakata ja Petserisse kolida. 

Enne seda tõi ta memmele abi ja hoole eest tolle elupuu, 

mis oli paarikümnesentimeetrine, 

nüüd aga kõrgub meie kodu kohal võimsalt. 

Aeg enne turvakodusid. 

Aeg enne seda kui president Kaljulaid 

julges meid mõtlema panna koduvägivalla üle. 

Just see luterliku jumala oma. 

Sündis ju sellest mu ema.

Võru Jekateriina Õigeusu kirik

Kui ma olin 8aastane, 

pidin ilmselt selles kirikus vanaema jaoks 

meenutama hüperaktiivset hullukest. 

Või siis lihtsalt last, kes huvitus kõigest ja kõigist. 

Jumalateenistuse ajal loomulikult. 

Memm oli mul aga kannatlikkus ja tähelepanelikkus ise, 

pani mind kogunisti kirikukoori laulma. 

Oli kaks kohta, mille peale ta raatsis 

suurema tingimiseta raha kulutada, 

üks nendest oli kirik, teine oli kanade jõusööt. 

Lihtsalt püüdke ka sündida Esimese ilmasõja lõpus, 

täiskasvanuks saada Teise ajal 

ja alles hoida nii palju oma vana aja kombeid, 

ajal mil ei olnud viisakas olla usklik. 

Selliselt pidid kasvama ka tema lapsed

ja lapselapsed, pidid.

Esimene väljapressimine isalt

Jaa, meil käis ka Hobby Hall postkastis. 

Iga jumala kuu, võib-olla tihemini. 

Potsatas postkasti ja tegi tookord 

pisikesele riukalikule plikakesele nagu mina selgeks: 

tuleb oma eksistentsi tähtsuse tarvis tellida 

ka üks söögikomplekt Simbaga. 

Pool vanaema pensionist ehk 150 krooni 

tol 1990ndate kangel ajal. 

Nüüd näe puhtalt plastik ja tolmune. 

Aga minu oma, minule ostetud.

Ühikaelu

Aastal 2003 kolisin siia tol korral kivikillustiku asemel asunud stalinistlikusse Peda ühikasse Pärnu mnt 59. Mu isa oli 40 aastat enne mind ka siin elanud ja ka välja visatud kuueteistaastaselt viina võtmise pärast. Pärast seda pole tal viinakuradiga asja olnud. Ehk siit järeldus: karistused teevad inimese targaks. Kollane 🏠, koos ühikatädi, teleka, õpitoa ja erinevate toanaabritega ootas mind sisuliselt 7 aastaks ees. Kõik sai otsa 2010. aastal, kui Nigeeriasse vabatahtlikuks sõitsin. Esimesest toast visati mind kohe järgmisel aastal välja, siis teisest. Kolmandas üritasin inimeseks hakata ja suhtlema õppida. Ja uskuge mind tõenäoliselt, seda võivad ilmselt keskkooli kaaslased kinnitada, polnudki minuga lihtne suhelda, arvestades mu peaaegu autistlikku olekut. Vahel tundub siiani see ühiselamu katsekord peal, et äkki keegi lööb mu jälle kuskilt välja, nii nagu muuseas komandandile kaevates, mitte otse ausalt minuga rääkides. Igal juhul on see elukool, millest ma nüüd enam kunagi ei loobuks. Selgeks on see teinud ühe asja: suureks kasvamine ja inimeseks saamine on alati raske ja valus. Selleks ei valmistata kunagi kedagi piisavalt ette. Kahju ikkagi, et maja ei ole enam. Samas äkki saavad uued ja tublid tüdrukud ja poisid endale samasugust rasket ja põnevat kooli lubada balletikoolis.

Emad ja lapsed 

Midagi ainukordset ja mitmemõõtmelist. Alati kui ma ema peale mõtlen, tahaksin teda tänada oma olemasolu eest. Öelda, et hoolimata sellest, et ta ei saanud nautida emarõõme, kindlustas ta mulle põneva ja hooliva keskkonna vanaema näol. Ema ja lapse portselankujukest mäletan oma väga varajasest lapsepõlvest, ema surmavoodi kõrval. Jah. Ta tahtis, et oleksin mina ja oleks tema. Aga sai nii, et ta on siiani mu ingliks, nüüd juba koos vanaemaga. Eelmisel suvel sai ema surmast 30 aastat, memme surmast saab 18 aastat sellel jaanuaril. Elu läheb edasi, aga kujukesed, nagu mälestusedki jäävad. Igatsen. Armastan. Austan. Ka oma Kadi, kes sai eile kolmekordseks emaks.

Mu elu ongi kino

Henryk teeb selles ja sellest kino. Ta on mõnikord nagu tujukas laps ja siis jällegi hoolitsev ja tähelepanelik partner. Ma olen alati tahtnud olla koos kirjutava inimesega, kelle peast jooksevad läbi lood ja kes tajub lugude struktuuri. Minu mees ei pidanud tulema valgel hobusel, sest olgem ausad, mida me selle hobusega tänapäeval ikka teeme? Ta pidi tulema valge kirjutuslaua tagant. Ja, jah... Ma päriselt ei teadnud, et ta hakkab kirjutama stsenaariume. Ta pidi ikka midagi tuumakat olema, luuletaja ma mõtlen. Sest luule, nagu te kõik mu bakalaureusetööd lugenud, teate, muudab maailma. Ja muudabki. Minu oma nimelt. Aga juhtus siis, et mul on nüüd samasugune elu, nagu selle ühel Cannes´i bussijaamahoone seinal kujutatakse. Mitte kunagi ei või teada, kuhu unistused või siis elukaaslane viia võivad.

Kanad on teema

Minu kirglik kanapidajast vanaema võis igal aastal kanamamma Elisabethiga saada hunnikute kaupa kanatittesid ehk tibusid. Ma ei teagi kumb neist tittedest rohkem sisse võet oli mu memm või piitspeenike lumivalge kuninglik, kui tibude-tittedega puhevil ja võimas matroon Elisabeth. Ja mul on tunne, et Armani on lasknud mu uhke Elisabethi siin Cannes surematuks plastkanakujuks teha. Et te kõik teaksite - kanapidamine on moodne ja nunnu ja roheline. Aga kas te seda teadsite, et kana,on vana germaani laen, kuhu see omakorda tuli romaani keeltest. Kana tuleb sõnast cantare ehk laulma. Ühesõnaga kana Cannes is on laulev tegelanna. 

Raamatupoed Cannes`s

Jaa. Täna sain siis enam vähem teada, mida arvati raamatupoeks! Klassikalises tähenduses pole Eestis ka enam raamatupoode, sest sorri, kui raamatutega koos müüakse kruuse, mandleid ja veel miskit, sest kuidagi tuleb ellu jääda, siis ei saa me seda kõike ometi raamatupoeks nimetada. Võib-olla Ateenat saab veel raamatupoeks nimetada, sest seal on suurem osa kaubast uued raamatud. Muidu on meie ketipoed peaaegu, et pudipoed. Igal juhul Culture on ka mõneski mõttes pudipood. Pool sellest kuulub käsitöö ja kunstitarvetele, siin on isegi pisike ateljee, kus ise meisterdada, natuke on siin videomänge, muusikat, filme ja siis see ülejäänud on ilukirjandus, eraldi hiigelsektsioon krimile, ja üldse mitte pisike sektsioon kividele. Ja me eestlased mõtlesime, et oleme ainsad totakad, kes otsivad eneseabi-, kivi- ja nõiakirjandust taga. Vahi värki,Tauno Vahter ja Krista Kaer. Muidugi parimateks müüdute seas ongi, kas krimid või ilukid. Imelik maa see Prantsusmaa. Ahjaa ühe isikliku soovituse sain ka. See on imekaunilt raamatu külge kleebitud. Pange tähele, eesti raamatupoed, on olemas ka käsitsi kirjutet tekste mõne raamatu kohta. Isiklikku puudutust hiigelsuures marketipoes.

Linn, mu linn

Müstiline on mu linn. 

Udust ja veinipudelitega tüdrukutest, 

neist täiuslikest, täis. 

Kirjanikest ja pruudipõlve minevatest

 preilidest pungil 

need keeruveerulised, 

munakivilised tänavad. 

Külm, sirelilõhnaline, 

hiliskevadine tunne täidab 

linna, mu linna.

Üks tüdruk teab hästi valida oma ringe või nende puudumisi

Ma muidugi pigem eelistan igasuguste ringide puudumisi. Just sain jutule kellegagi, kes rääkis loo oma keskkooliarmastusest. Minu jaoks on see armastamise/ armastuse värk alati jubekeeruline olnud. See ongi üks nendest ringidest, mille puudumine on olnud minu jaoks vastuoluline. Ühelt poolt on hästi äge teha seda, mida iganes ma ise teha tahan ja olla seal, kus iganes mul põnev on. Samas jällegi kõik, mis on äge, mitmekordistub just koosolemises, paarisuhtes. Lasnamäed olen avastanud üksi mõned aastad tagasi, ka koos mõne hea sõbraga. Täna siis Henrykuga. Tundub, et lasin ta oma ringi ja see muutus kohe suuremaks. Lasnamägi muutus veelgi põnevamaks just nüüd. Ja mitte ainult Christopher Nolani pärast. Laienemine toimub. Ka minu laienemine läbi teiste inimeste.

Tähtis puu

See on minu Antonovka, siia alla on maetud suurte lugupidamisavaldustega üks vares, kes meie pööningule kinni jäi. Panin endale tolleks korraks isegi kõige pidulikumad roosad riided selga, viieaastasena. Sest isegi mu elu esimestel matustel, pandi mind roosat kandma. Valge mütsi, roosa kampsuni ja roosa kleidikesega seisin tollel haual. Varese haual niisamuti. Pidasin vene peiesid ja nutsin kombekohaselt. Panin haua peale taskurätiku ja taskurätikule mustsõstraid ja karusmarju, sest mu memm tegi umbes midagi sarnast surnuaial. Antovka sattus ilusasti mu esimesse luuletusse ka. Ühesõnaga olulist, mida kaasas kanda.

Karikakrad meie kodu kraavipervel

Lapsena oli kraav praktiliselt mudaauk, sest jooksime üle kraavi hüpates kraavipervele. Ja tampisime kõik kasvavad rohulibled mulda. Rahmeldasime. Kasvasime. Meie - Janek, Jaanus ja mina. Kolmekesti! Jaanus elas vastasmajas, tema kraaviperv oli veel suurem mudaauk. Aga karikakrad kasvasid alati, vanaema ei niitnud neid kunagi sealt ära. Pervel oli palju erinevaid ilusaid püsiktaimi. Praegugi küünitavad nartsissid kevaditi päid kraaviäärsest peenrast välja. Ja peenrast väljas oli mudaauk, murutaoline vikatiga niidetav ala ja karikakrad. 

Õmblusmasin ja rätik 

Sellel õmblusmasinal olen isegi mõned kriipsud kokku õmmelnud oma heale tööõpetuse õpetajale. Esialgselt kuulus see Leontine Helsteinile, taadi õele. Rätik aga võis olla kummagi L. Helsteini tikitud, olgu see Lotta, mu vanavanaema, surnud 1939. aastal, või Leontine Helstein, kes oli mõnda aega abielus Aleksander Saaniga. Varandus, mis kaasas kanda, mis kasvatab enese tundmist, omal moel naiseks olemist. Üks viisidest, kuidas olla, oli ka Leontine olla. 

Igal juhul on selle kena Singeri varjus ühel kaunil talvel suureks kasvanud broileritüdrukud Tipsi ja Kaa-kaa. Tipsi oli küllaltki paks karlssonliku olemisega suhtlev preili, kes oli minu teine lemmikkana meie võimsas kanalas. Ma vist meeldisin talle ka. Kaa-Kaa oli kiitsakas ja küllaltki tavaline broileritibi, nii et kui ta kanakuuti pandi, ei teinud temal ja teistel kanadel eriti vahet. Igal juhul Tipsi sõime supina mu kümnendal juubelsünnipäeval ära, sest ta oli küll väga hea suhtleja ja eristuv lind, aga muneda ta eriti ei jaksanud. Niietjah. Kodu ja imeasjad selle sees.

Leib ja köögiaken

Leib. Lihtne, loogiline, igapäevane. Meie kodus saia ei ostetud ega söödud. Noh. Vanaema seda ei teinud. Sai läks tavaliselt pärast kuivatamist kotletti. Toodi seda meile küll paar korda nädalas, aga ei, see ei sobinud meile. Kirtsutasime nina ja jätkasime kotleti-asja ja toda toredat pirukate tegemise asja ka. Seenepirukad, kapsapirukad, lihapirukad, biskviidid, napoleoni koogid, keeksid - puhas valge esmasordine nisujahu kraam. Ühesõnaga tegelikult oli see praegune Paadi pagari leib ehk tol hetkel lihtsalt vormileib meie kodus igapäevane ja mõneski plaanis nii argine, et seda lihtsalt ei märgatudki. Kooliski oli see igapäevane nähtus. Vormileib maitses pisut hapukamalt, kui praegu Võru Maksimarketis müüdav Paadi Pagari leib, aga välja nägi täpselt samasugune. Puhas võimas nostalgia. Aga leiva kõrval oli sool ju midagi sama vajalikku. Soolatopsiks meie lemmiklind kana. Ahjaa. Sellel aastal olen soolaleivane koos Henrykuga omaenda sünnikodus. Köögiknast vaade tavaliselt kõige olulisemast meie elus ehk uute külalistest, kes tulid tookord üle üsna soise ala meile külla. Olgu see onu Vadim või mõni tore tädi või Bellu memme või lihtsalt naabri-Meini, kes oli ka minu ema suhtes soojemaid tundeid kandnud. Vanaema suhtes ka. Aga jah... Lapsepõlv ja köögiaken.

Kasvuraskused? 

Mis te ajate! Siuke lille löömine käib betooni ja asfaldi vahel! Just sain aru, et olen nigu linnalilled (umbrohi tegelikult), linnalaps. Ükstaskõik kui raske on, ikka elaks Tallinnas. Kõige rohkem tahan teada, missugused näevad välja lendavate rottide ehk tuvide tibud ja kuidas saadakse püsti üks kraana või kokku. Elukaaslane tahab minust veel rohkem näha tuvitittesid. Siuke värk! 

Kilpkonnakook

Lia kirjutas retsepti kilpkonnaküpsisekoogist, mida kaunistab kilbina kiivi. Ja mulle tuli memm meelde, kelle lemmik eksootiline vili oli kiivi. Ta võis lihtsalt istuda keset meie kööki ja vidutavate silmadega öelda: "See maitseb ju nagu magus tikker, keset talve, milline õndsus." Henryk teatas, et sellest koogist saab meie napoleoni kook. Aga jah tükike mälestusi pisikestes maitsetes. Aitäh, Lia! 

Memm ja tädi Nadja

Homme saab minu legendaarne memm 102, või noh oleks saanud. Täna käisime Genialistide klubis etendust vaatamas. Noh jah vanaema, kes on varsti juba 20 aastat surnud, ei tulnud meelde selle etenduse kaudu. Tädi Nadja, see 1935. aastal sündinu, tuli meelde. See spetsiifiline asjade kaasa pakkimise maania ja see ulmeline söötmise soov ja see pidev vajadus surnuaiale tema vendade ja vanemate haudade korrastamiseks kohale sõita ja... Veider! Isegi need jõledad laps-kasvab- keset-pomme-ja-küüditamist-suureks lood. Tädi Nadjal muidugi seda küüditamise muret polnud. Liiga vaesed olid nad selle jama jaoks ja mis seal salata venelased ka, Eestimaal ka. 

Minu vanaema sündis vabasse Eestisse 1918. Või ennast võideldi vabaks veel, aga siiski. Sündis noorima tütrena üsna jõukale lesele. See teatud sirgeselgsus ja mingi hullumeelsuseni väärikas ehe olemine, mis tegeles pidevalt raha hoidmise ja kokku hoidmisega, aga samal ajal sisemiselt ei lasknud kunagi kellelgi ega millelgi täielikult oma mõtteid või mõneski plaanis maainimesele omast väärikust maha tallata. Minu haridus ja jauramisoskus kasvasid aina kõvemaks ja jõledamaks. Aga tema vaatas must lihtsalt läbi. Rahulikult, enesekindlalt, mitte kunagi ennast peale surudes, nagu tädi Nadja, kes oli vahel lausa hirmuäratav.

Ja nüüd ehk pärast seda pisut kummalist etendust on see mulle kuidagi jälle selgem, mis tunne on kasvada maailmas, kus sulle tuntud külad su kodukandi ümber kord venelaste, siis sakslaste poolt maha põletatakse. Tädi ei rääkinud sellest. Aga ta rääkis minu vanaemast kui kangelannast, kes nii mõnegi küla päästis. Vanaema sellest omakorda ei rääkinud. Aga see tema tasakaalukus annab mõista, et nutika inimesena sai ta igalt poolt ennast noorena välja räägitud. Ta ei kartnud, või vähemalt ei näidanud ta seda mulle kunagi välja, et ta oleks kartnud. Ta teadis, et maailmas on häid inimesi ja need ehk aitavad ka endast 66 aastat noorema jõnglase kasvatamisel. Ka siis kui õpetaja pahandab, et ma ei oska lugeda ja mu vanaema ei osanud venekeelsena Tähekestki kioskist osta. Ja need õpetajad eksole, neil on mõnikord täiesti kama kaks, kas laps õpib lugema ja kirjutama, vanemad peavad ikka talle mingi Tähekese poest ostma. Need venekeelsed vanemad, kes isegi ei saa korralikult seda ajakirja nimetust välja hääldatud. Aga vanaema ei kartnud, et ma ei oska või ei hakkagi oskama lugeda, kirjutada, harituks saada. Ta teadis, et see on kõige tähtsam. 

Ühesõnaga tegelikult ma igatsen tädi Nadjat, tohutult ja see etendus pani eriti temale mõtlema, aga vanaema piiritut julgust ja vaprust ja ehedust igatsen veel rohkem. Neid päris kalleid hetki, kus me lihtsalt olime ja saime aru, et me vajame teineteise kõige rohkem siin ilmas. Sest noh temal polnud tütart, minul polnud ema. Aga see kõik läks veel tähtsamaks, sest mina olin ainuke lapselaps ka. Ma olin väike ime, keda kutsutigi niimoodi kogu lapsepõlve. Kui ma koolis vene keele tundi läksin, arvasin, et see sõna ehk vene keeli tšudo, oli mulle reserveeritud. Sellel ei saanud olla muud tähendust, kui mina tšudo, ime. Nii erilised on memmed. Nii vajalikud, nii kallid. Kui teil on memm, minge külla kallistage. Kuulake. Hoidke. Mul on au olnud olla Anastassia Jefimova Helsteini neiupõlvenimega Zaitsova lapselaps.

Ira Petrovale

Ilmasambaid ei ole. Ei ole. Aga mõned sambad on suuremad kui teised sambad. Mõned tähtsamad kui teised. Seda võib öelda minu kalli klassijuhataja Ira Petrova kohta. Siin ma siis olen Tallinna kongis, kust ei pääse, sest aeg on siin teistsugune kui Võrus.

Tahaks aga hüvastijätuks oma heale õpetajale siit Radisson SASi 24. korruselt öelda, et ta õpetas mind endasse uskuma ja tööd tegema akadeemiliselt. Tema oligi see kõige esimene, kes reaalselt pani mind inglise keele sõnu pähe tuupima ja kui ma sain aru, et see on nii lihtne, et... miks ma seda varem ei ole teinud. Istusime Võrusoo koolis pärast tunde kahekesi tema klassis ja tegime ühe õhtuga mu inglise keele 2 seisuselisest veerandist, 5 seisu. Lihtsalt viis või kuus sõnadetööd tuli ühe õhtuga uuesti teha.

Tema õpetas mind teietama. Õpetas ennast julgelt väljendama. Tema. Ilmselt tema pärast uskusin pärast viiendat klassi, et minust võiks saada õpetaja, kirjanik, luuletaja. Tema. Midagi niisugust polnud ma kogenud kunagi varem, südamega õpetaja, hingega õpetaja. Hiljem, ülikoolis tulid uued õppejõudude ja õpetajate kogemused, keskkooliski oli üks minu õpetaja, kes oli lihtsalt toeks, kuigi siis oli mulle raske toeks olla. Igal juhul ma muutusin pärast Iraga kokku puutumist, ma kasvasin korraga palju suuremaks palju kiiremini, kui enne teda olin olnud. Viimased aastad oli Irale rasked. Nüüd saab ta siirduda inglite juurde ja neilegi järjepidevust ja julgust olemiseks õpetada.

Raadio

Selle imemasina, raadio, kinkis mu isa oma lapse vanaemale ehk emaemale ehk mu memmele, kes mind sellega kasvatas, kui papi eemal oli ja maju Võru maakonnas hiljem ka mujal Eestis ehitas. Mu kirglikku huvi raadio kuulamise vastu kannustas ka see, et 1992.- 1993. aastatel sai Võrusoo põhikooli teises vahetuses õpitud, ehk kooli jõudsime kuskil 12 paiku, seni pidi aega parajaks tegema. Aja saigi Vikerraadiot kuulates parajaks. Jutusaadetest rohkemgi ootasin kaskede pildiga raadiomasinast laulu: "Naerata".

Põlev Bella Ahmadulina

Ahmadulina on luuletajanna, kelle annet võrreldakse Tsvetajeva ja Ahmatovaga. Võimas vene luule kuuekümnendate pärl, aga isiksusena keeruline. Ööd otsa kirjutas, luges, tõlkis. Tegi tööd nagu hull. Ja hommikuti pärast mõnetunnist und, tõusis see tatari-itaallase verega venelanna püsti, et juua. Ja mitte vett. Lisaks sellele - nägi ta alati fantastiline, lausa nõiduslik välja. Teda jumaldati, ta oskas siseneda ja lahkuda - sellise furooriga, et seest läks hulluks. Viin ja imeilusad riided. Kaks asja, mis kodus pidid olema. Kohviku- ja restoraniõhtud, mis pidid olema.

Ahmadulina viimane mees, Boriss Messerer oli ehk see, kes teda elus hoidis, oma oskusega välja kannatada kõik tolle kapriisid, joomingud. Räägitakse, kuidas teatrikunstnikust mees pidi joomahoos Ahmadulina puhul kannatama välja ka selliseid lauseid: "Raha, Borja, raha, raha, raha, see on kõik, mis teid huvitab!"