12 jaanuar 2021

Katja läheb kooli

Katjale lasteaed ei meeldinud - seal oli liiga palju teisi lapsi ja nad kõik rääkisid hoopis teist keelt, kui vanaema kodus. Naabripoiss meeldis talle ka rohkem. Oli selline üksik laps nagu Katjagi, ronis aia otsa ja istus seal. Vaatas Katja poole ja egas nad mängisid ka. Mõnikord rääkisid päris tähtsaid jutte ka. 

"Sa ikka tead, et Maa tiirleb ümber Päikese," ütles naabripoiss. 

Tüdruk muidugi ei uskunud seda hullu juttu. 

Ei, Katja polnud seda veel koolis õppinud. Üldse oli koolis vastik. Esimene klass, lühinägelik tüdruk karmide silmadega kaamerasse vaatamas. Vanaema Nastja otsustas, et vähemalt esimesel koolipäeval võiks tüdruk ilus olla, ehk siis ilma prillideta. Ega ta oligi ilus - ilma prillideta. Aga ta ei näinud essugi, nii et sellest ilust polnud suurt kasu. 

Ta oli kõikidest teistest lastest erinev. Vähemasti talle tundus niimoodi. Eriti teises klassis. Ja kõik oli tunnis huvitavam, kui see tüütu õpetaja, kes nõudis tähelepanu ja küsis, et miks üks või teine ülesanne tegemata on. Eriti huvitav oli Ann, kellega nad olid tuttavad juba enne kooli. Anni ema käis vanaemalt maasikaid ostmas. Ann oli eriline. Suurte siniste silmadega ja hele-hele-pruunide juustega. Hoopis teistsugune, kui tumedapäine, lühikesevõitu, prillidega Katja, kellele meeldis ronida rohkem, kui ükski teine asi ja jutustada. Lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga oli muidugi jama. Tal ei tulnud need sugugi välja. Tunni segamine oli aga otsekui plaanitult temasse kodeeritud. 

Nii vahetati Katja pinginaaber teises klassis välja poisiga, Raidiga, kes oli vaikne ja tõsine. Ann viidi viimasesse ritta Oliveriga, kes ei olnud suutnud kah vaikne olla tundide ajal ja segas oluliste ainete õppimist koos Raidiga. Igal juhul sai Oliver selle peale tohutult pahaseks, et Rait temaga enam ei istunud. Nii algas väikest viisi Katja tagasikiusamine. Iga kord, kui Oliver klassi ette kutsuti ja ta pidi ette lugema või jutustama mingit teksti, siis möödus ta Katjast ja lõi teda kas õpiku, töövihiku või õpilaspäevikuga kõvasti vastu pead. Õpetaja lihtsalt istus ja ignoreeris. 1990ndad, mingi imelik väike tüdruk, kes kirjutas isa kohale töövihikus Andri, kuigi oleks pidanud kirjutama Andres. Mingi imelik väike tüdruk, kes teoreetiliselt pidi olema tohutult vaene, sest tal oli ainult vanaema, aga ta oli üks esimestest, kes kandis 1991. aastal teksapükse ja üks viimaseid, kellele miskipärast oli vanaema ostnud koolivormi. Ta oligi kõige imelikum ja arusaamatum laps kogu kooli peale. Lisaks veel need jõledad prillid ja kohati isegi maitsetud isekootud kampsunid. Ta ärritas, sest meenutas ühteaegu justkui rikkaid ja vaeseid inimesi korraga. 

Igal juhul Nastja andis endast alati parima. Raha muidugi ei olnud praktiliselt kunagi. Aga see-eest olid kanad, naabrimehe piimalehm, kellelt hea raha eest iga päev värsket piima saada, mõnikord isegi sooja piima. Aed oli saadusi täis, kui käed olid töised, siis polnud neil kahel häda midagi. Ja see mees käis, see lapse isa kaks korda nädalas. Keset nädalat ja laupäeval. Oi ta oli Katja lemmik. Vanaemale tundus ta võõras, kuigi oma ka. Imelik oli, kui sarnane ta lapselaps sellele võõrale mehele oli. Need kummalised ühtelangevad näojooned, millele muud seletust polnud, kui et geenid. Alguses laps võõrastas teda. Päris kõvasti. Aga lõpuks ikka onu Andri siin ja onu Andri seal. Nastja ei osanud seisukohta võtta. Ju siis nii pidigi olema. Ei jaksa ju kogu aeg öelda, et aga mina. Ta oli taustajõud, pidevalt kohal, pidevalt sööki tegemas, sööki kasvatamas, pesu pesemas köögis. Nastja ei sallinud pesumasinaid, peale selle räägiti igal pool sellest, kuidas noored naised said elektrilööke pesumasinatest! Jesver seda jama veel vaja. Ta mäletas, et kaheksakümnendatel sai ta pesumasinatalongid ja andis need kohe ära. Ta lihtsalt ei osanud seda jõledust kasutada. Võib-olla Jelena oleks osanud. 

Katjat oli raske aidata kooliasjades. Nastja ei osanud keelt, ei teadnud, kuidas on vaja last distsiplineerida justnimelt õppimise tarvis. Kuidagi olid nad kahekesti numbrite kirjutamise selgeks saanud enne esimest klassi, aga eesti keeles lugemine käis Nastjal endalgi üle jõu. No palju neid raamatuid neid kodus oligi? Kõik olid mingid veidrad sõnastikud, mis vanaisa Karla oli miskipärast endale ostnud, isegi mõni Muugi sõnastik, aga saksa-eesti ja vene-eesti ja isegi esperanto õpik, aga eestikeelseid raamatuid neil polnud. Noh muidugi see Karla onupoja Kristjani velskriks õppimise raamatud - kõik puha haiguseid täis, suured punnid punnitamas kehast välja. Rõuged. Jeesus! Ja muidugi Jelena kokku köidetud Nõukogude Eesti Naise ajakirjad. Nastja ei osanud ja olgem nüüd päris ausad, ka ei tahtnud neid lugeda. Rääkimata sellest, et need oleks teda huvitanud. Mingil imelikul põhjusel aga olid need olemas. Tükike tütrekest pidi Katjale jääma, tükike tolle ajastut ja aega. Aga kuidas laps lugema saada, kui isegi lugeda ei oska korralikult tolles teises keeles, kus kogu riik asus, see tema peaaegu, et algne sünniriik - Eestimaa. 

Nastja oli õnnetu mõnikord oma piiratuse pärast, aga samas järjekindel. Kui tema lapselapsele öeldi, et õppigu selgeks vanavene keel, siis ta turtsatas. Oskaks ta lapselaps eesti keeltki, oskaks no lugedagi. Jama värk. No ei oska. Ja ega see õpetaja ei ole kena ka, muudkui kutsub lapsevanemate koosolekule. Nii hilja õhtul! Nastja oli harjunud kell kaheksa õhtupalvet lugema ja magama heitma. Siin korraga, et tulge kooli kell kuus õhtul! Lolliks olid läinud. Ja siis nad veel räägivad kõik ainult eesti keeles. Ta ei saa mitte millestki aru ja ta ei tea isegi, miks ta sinna minema peaks. Jelenaga küll ei pidanud. Või pidi? Jeesus! 

Ja nad tahavad, et lapsel oleks liim? Eelmisel ei pidanud mingit liimi olema! Vanaema keetis tärklist ja andis selle tööõpetuse tunniks kaasa. No see on ju ka asi, mida kasutada. Onju? Sellega saab ka liimida. Saab ju? Imelikud ajad - poleks elu sees arvanud, et sellisesse imelikku maailma jõuab, kus nõutakse poest liimi. Nastja oli sündinud pärast esimest ilmasõda, Vabadussõja ajal, sündinud ilma isata, kes suri kopsupõletikku keset põldu, põhimõtteliselt pärast teist ilmasõda saanud talu pidamiseks ja kõik asjad pidi suutma ise oma kätega valmis teha, alates ujumisriietest lõpetades liimiga. Ja paberit? Kust kurat nad nii palju paberit said, et sellega igasugu asju kokku liimida? Nastja raputas pead. Imelik aeg oli kätte jõudnud. Väga imelik.

Kui tütretütre isa tõi neile Soomest esimesed banaanid, siis oli põnev. Ja kui laps sai oma esimese jope, siis oli põnev. Aga kõik oli samal ajal ka kohutavalt võõras. Maailm hakkas muutuma teiseks, hoopis teiseks. 

Kommentaare ei ole: