Jumalate võitlused

Kirik oli tähtis, üks tähtsamaid kohti linnas. Nastja kulutas raha kanadele ja kirikule - nii neli korda kuus kirikus ja kord kvartalis kanadele. Kommid ja šoks tuli muidugimõista poodi jätta, kui nad kahekesti Katjaga sinna sattusid. Nastjale tuli meelde, kuidas nad Karlaga erinevates kirikutes käisid. Üldiselt oli see kõik nii nii vana asi. Ta üritas meelde tuletada, miks ta oli otsustanud valida kõikide meeste seast just selle ilusa, ujeda, temast kuusteist aastat vanema eestlase. Jah, kui nad Aleksandriga kokku kolisid, siis oli see hirmus, üks hirmsamaid asju tema elus. Aleksander oli Nastja-vanune, küla kõige nägusam noor mees, keda ihaldasid nad kõik, aga tema sörkis sabas Nastjal. Ja siis ta abielluski selle mehega - abiellus kohe ja pettus kohe. Keegi ei saanud täpselt aru, miks nad lahku hakkasid elama. Igal juhul ühel päeval kolis Nastja tagasi oma vanemate juurde. Ema üritas ikka tüdrukule selgeks teha, et mismõttes, nii hea partii. 

Nastja oleks otsekui külma dušiga pihta saanud, kui nad esimest korda ühte heita püüdsid, talle meenusid need rahutud nõudlikud käed, see suur kõvastanud jube peenis, mis tegi haiget, niimoodi haiget, et ta oleks võtnud kätte ja... Miks talle keegi sellest ei rääkinud? Mis asi see oli? Milleks see vajalik oli? Aleksander oli ilus, aga tundetu, mühaklik, nagu mõni hull hobune. Nastja tundis end vägistatuna, nii nagu oleks keegi talle sisse lükanud noa. Ja talle oli räägitud põhjalikult, et tegu on patuga, millest me kõik sünnime. See oligi julm ja inetu - ta oli ju kõigest kaheksateistaastane ja ta pidi seksima, ta pidi endalegi tundmatu keha kellelegi usaldama, kes ei osanud hoolida temast veel vähem tema õrnast naisekehast. Aasta oli 1937. Ta elas väikeses külas, ta oli küllaltki tuttav piibliga, kus küll räägiti mõnes kohas naise kikkis rindadest, kui kaunitest õuntest, aga see oli ka kõik.

Ja ta nägi oma ema Jevdokiiat metsikult armununa võõrasisasse Pavlisse kogu oma lapsepõlve. Midagi seal oli - kirglik täieõiguslik endale nõutamine, millest ei sündinud mitte ühtegi last. Pavel hakkas silma tegema temale, Nastjale, niipea, kui tollel kasvasid rinnad ja tema taevassinised silmad muutusid hiigelsuurteks ja nii kauniteks, et süda lõi kiiremini, mitte ainult Pavlikul. Pavlik jõi - ta oli abiellunud Jevdokiiaga pärast seda, kui Nastja isa Jefim oli põllul kopsupõletikku surnud. Oli abiellunud endast viis aastat vanema rikka lesega, sest nii sai ta endale suure talu ja loomi ja mida kõike veel. Oli abiellunud, sest nii sai ta kindlustatud. Ja oh see hull Jevdokiia oli tema suurde punasesse habemesse ja juuksepahvakasse veelgi süvenenumalt armunud. Ta ei näinudki muud. Jevdokiial oli kolm last, kes olid kõik tema abielust setu mehe Jefimiga. Setud. Oh need setud. Mõneski mõttes hoopis teistsugused kui venelased.

Igal juhul pärast üsna jubedaid kogemusi Aleksandriga, otsustas Nastja, et ta lõpetab selle jama ära. Et ta ei taha enam kellelegi mehele minna. Aitab. Ta läheb hoopis tööle ja uurib maailma, ta sõitis nii Narva kui ka Riiga erinevatesse vabrikutesse tööle, et lihtsalt sellest sõgedast ja tema jaoks ebamugavast tundest lahti saada. Et natuke elada linnanaistega, kes ehk teadsid seda vanainimestevärki kuidagi teisiti, kui seda piiblis kirjeldatakse, just nendes karmides peatükkides. Kes ei pidanud seda millekski jõledaks ega kohutavaks. Itsitavad plikad erinevates ühikatubades koondusid tema ümber ja rääkisid erinevates keeltes kõigest, ka töölisliikumistest ja tantsuõhtutest ja natuke meestest ka. Nastjal oli piinlik, et ta oli abiellu heitnud niisama, ilma igasuguse eelneva läbi mõtlemiseta, tuisanud Aleksandri manu ja unustanud, et see kõik, mis teistele tundub uhke ja kena, et selle kõige taga on veel mingisuguseid asju, millest tal tegelikult oli aimu, kui ta vaatas itsitavaid külatüdrukuid, kes tulid kirikust koju punaste laikudega kaelal. Aga see kõik oli temale võõras, ta ei saanud sellega liiga pikalt tegelda, oli palju põnevamaid asju, kui see kehaline, piibelgi oli põnevam, kui see veri, mis tuiskas noorte meeste ja tüdrukute soontes ringi. Nastja jaoks oli see võõras, õudne, imelik. 

Alles kümmekond aastat hiljem hakkas ta sellest verest aru saama. Alles siis hakkas ta seda mõtestatult kasutama. Ja jah, see juhtus Karlaga, juhtus nii imelikult ja ootamatult, et ta ei saanud enam arugi, et kuidas see kõik üldse oli võimalik. Karl kohtus temaga täiesti juhuslikult turupäeval Obinitsas, kohtus 1951. aastal. Karli juuksed hakkasid aeglaselt hõrenema, aga pilk oli läbitungivalt kurb. Midagi sellist polnud Nastja kunagi oma elu jooksul kohanud. Ja see metsik rahu, ajal, mil kõik kartsid midagi, nii eestlased, venelased kui ka setud. Kõik olid mures. Ajal, mil paljud ähvardasid isegi teda, Nastjat Siberiga, sest ta oli sakslastega läbi käinud, et päästa külasid. Nastja seisis kanamunadega turul ja ootas, et keegi ostaks, mitte midagi erilist. Ta tuligi ostma, hästi säilinud vanem mees, kelle silmades oli midagi muud kui nendes vene meeste silmades, kes olid harjunud jooma ja peksma. Pavlik ei peksnud, aga ohkuidasta jõi! Aleksandrit ei saanud Nastja niimoodi tundma õppida. Aga nii palju, kui ta mäletas, siis nad kõik käitusid nõnda. Jõid! Ja üldse mitte vähe, vaid päris palju. Karla ei joonud. Ehkki oli põhjust, nad olid oma talust redutama aetud, ta otsis oma kohta koos vana viiuldava isa, Andrusega. Ja ta ikka veel ei joonud, kandis valget särki ja maapõhjani ulatuvat rahu. Kui nad teineteisega põhjalikumalt tutvuma hakkasid, siis mõistis Nastja, et rahu oli seotud luteriusuga, nii nagu Nastja rahu oli seotud õigeusuga. Nad mõlemad rahustasid end maha kirikus. Ükskõik, mis kole aeg neid ka ei ümbritsenud, nemad olid sellest üle tänu Jumalale. Olgu see siis luterlik või õigeusklik. 

Jumal muutis nad ka teineteise suhtes kannatlikuks. Nastja ei oodanud suuri imesid nende nende abielust ja ometi see ime sündis Jelena näol. 1950ndate algus oli kõige ilusam aeg Nastja elus. Nii abiellumine kui ka laps panid ta õitsema, nii nagu mitte ükski teine asi enne polnud teda õitsema pannud. Ta mõistis, et see tuli mehe rahust ja tema rahust. Ja ehkki need rahud asusid erinevates kirikutes, olid need loonud nendele ruumi, milles ringi liikuda koos, nii et keegi ei oleks neile haiget teha saanud. Jama oli muidugi siis kui Jelenat või siis ladinapäraselt Helenat pidi ristima. Nad läksid  tülli. Kummagi Jumal tundus neile kõikvõimsana. Nastjale tundus tema jumal nii kõikvõimas, et neli nädalat pärast sünnitust haaras ta oma imikust tütre sülle ja läks kahe-kolme kilomeetri kaugusele õigeusklikkusse kirikusse, et Helena seal ära ristida. Karl oli just-just oma autojuhi ametis teise külasse sõitnud, ta ei pannud isegi tähele, kuidas see kõik tema naisel nii kiiresti juhtuda sai. Ühel hetkel küsisid külamehed, et mis ta äsja sünnitanud naine seal tolmusel teel titt tissi otsas teeb. Karla teadis väga hästi, mis ta tegi, ja oli ehmunud. Ta teadis, et oli võtnud endale kange naise, aga sellise, kes tegelikult oleks pidanud kodus olema ja ennast koos titega hoidma, a selmet jalutas oma sünnitusest haige kehaga lihtsalt edasi-tagasi viis-kuus kilomeetrit oma pühakotta, sellist, ta poleks osanud oodata. Tema uhke Nastja, kes ei lubanud mitte kellelgi ega millelgi endale pähe istuda. Karl sõitis neile kahele kiiresti järele. Tema silmaterad. Tema kullakesed. Tema Nastja. Ja see tobe õigeusklik Jumal. 

Karl muidugi teadis abielludes, et nende peres on suurim otsustaja Nastja, alati. Nastja teadis, et mis seal ikka. Rahulikud on nad koos vaid oma Jumalat uskudes. Ja tegelikult teadis ta seda nüüd ka, pärast Jelena surma, ta teadis, et kui miski teda maha rahustab, siis on see Jumal. Seepärast pidi ta oma väikse lapselapse samuti Jumalasse uskuma panema.