Ida-Euroopa maffia erinevates sarjades

Alates jaanuarikuust oleme Henrykuga sukeldunud HBO erikultuurilisse maailma. Esiteks jäi meile silma horvaatia seriaal "Edu", mille sisuliin hakkas lahti kerima Porto Franco skandaaliga ja jõudis tipuni endiselt väga olulise teema - naistevastase vägivallaga. Vaatasime seda ja mõtlesime, et issand, kui Tallinna moodi võib üks Zagreb välja näha, kui klanitud ja euroopalik, aga selle kõige juures ka ikkagi üsna postsovietlik. Ühel ilusal, või tohib selle kohta öelda hirmsal, õhtul kohtuvad viis inimest ühel tänaval, üks neist sureb. Vaataja ei tunne surijale kaasa, hoopistükkis neljale ellujäänule tunneb ta kaasa. Edukas ja armastatud arhitekt Haris, kes soovib ennast kõrvale nihverdada viimasest projektist, kus maffiaboss kogu hinge ja raha ja missealsalata hunniku korruptsiooniraha matnud on, sest arvutused on talle selgeks teinud, et ehitatavad majad kukuvad varsti Sava jõkke ja elanikud nendega koos. Vinka - pangatöötaja, kelle poole peaks pöörduma pereisa Kiki, et saada laenu enda kodule, kus elavad tugeva allergiaga poeg ja tema naine, kes ei saa poja allergia pärast normaalsel töökohal käia. Sõjakas üksikisa kasvatada jäänud Blanka, keda parasjagu peksab ülbe ja jõhker narkodiileri poeg Viktor. Mitmete keerdkäikude kaudu saavad neist, kes ellu jäävad, võitluskaaslased, armastajad, sõbrad. Igatahes on kaunis vaadata, kuidas võetakse lahti erinevaid inimsaatusi mõrva taustal ja sealt ilmuvad nähtavale uued mõrvad, uued olukorrad jne, jne, jne. See oli nii kihvt sari, et panime oma vanad ka vaatama. Henryku isa torises, mis jaksas, et ohkuipalju koledat ropendamist ja vägivalda ja üldse. Henryku ema oli meeldivalt üllatatud, et näe ei peagi kõike inglise keeles vaatama-kuulama, võib mõnikord ka teistes keeltes, mis natuke lähemal meie kultuuriruumile ja mõtteilmale, asju vaadata. Eks ta armasta ka igasugu hulle asju mõelda enda ümbruse kohta ja eks tal ole ka natuke sellist kriminaalset fantaasiat. Aga lugu meeldis, kontekst meeldis ja lõppkokkuvõttes tegi asi oma töö ära. Soovitame. 

Mina muidugi jumaldan seda, et horvaatia keel on slaavi keelena küllaltki vene keele kõlaline, ja ma kui venekeelne sünnilt, sain aga lauseid järgi veerida ja mõtiskleda teemal ohkuipõnev keel! Näiteks poola keelest lootsime sama saada, aga see kõlab nagu me kokkuvõttes aru saime saksapäraselt. 

Loomulikult pärast sellist närve närivat seriaali, kus elasime kaasa neljale sisuliselt mõrvarile, tekkis tahtmine kohe mõni postsots maa veel ette võtta ja selle seriaaliellu süüvida. Meid viidi kaasa pooleldi muusikalise ülimalt hurmava ja endasse haarava narkodiiler Kuba looga. Kuba on äärmiselt professionaalne, täpne, nõudlik, läbinägelik, võiks isegi öelda, et võimas noor mees, kellele peale vaadates ei oskaks arvata, mida ta teeb igapäevaselt enda elatamiseks. Tema rahulikkus mõjub mõnikord lausa hüperrealistlikuna, see seob Kuba järgmise sarja peategelase Reluga, kes on samasugune töömesilane. Aga Kuba elu läheb järgmise seitsme päeva jooksul katki ja sassi. Midagi selles viisis, kuidas Kuba on üles võetud näebki välja pisut hallutsiogeenselt. See viis, kuidas kaamera tema kuklasse ronib ja jälgib iga liigutust mõjub lausa sissekiskuvalt. Elame kaasa, läheme kaasa, ühel hetkel ei ole ta meie jaoks isegi enam meeldiv, ta on vastik ja ometi, läheneme talle mingist täiesti teistsugusest perspektiivist. Igatahes üks toredamaid leide Ida-Euroopa sarjadest, natuke isegi võib öelda, et kohati nagu "Enter the Void". Järjekordselt soovitan. Ainus, mis vastandub Horvaatia sarjale on see, et tegu on äärmiselt vägivaldse ja väga ühte maailma ehk Poola maffiamaailma tutvustava seriaaliga. Varssavi tundub isegi ilus selle kõige taustal. Igatahes põnev!

Viimased paar kuud on meid mõtlema pannud Relu saatus Bukarestis. Võiks isegi öelda, et tegu on ühe meeldivaima vaikse tööka mehega, keda oleme kohanud maffiasarjades. Kokkuvõte tema elust on kuidagi labaselt lihtne, ta on pereisa, kes on oma naisega koos olnud tõenäoliselt kakskümmend-kakskümmend viis aastat, alates vanusest 15 ja ta toimetab taksojuhina, kes tegelikult käib maffiabossi laenatud raha välja peksmas õnnetute riigiametnike ja muude tegelaste käest. Ta on suutnud oma lisategevust kenasti naise ja laste eest varjata, aga ühel hetkel tiritakse ta kenasti maffiabossi kampa, tolle poja kaudu ja nii ei jää Relul muud, kui tõmmata oma afääridesse ka tütar ja naine. Kihvt on jälgida, kuidas vaikne mees läheb kui lilleke lahti kohustusi juurde saades, tema vägevus tuleb läbi kolme hooaja nähtavale, natuke meenutab ta oma käitumiselt töökust ja tublidust ja inimlikku häädust, mida ei ole alati võimalik kohata ka inimeste seas, kes peavad end seaduskuulekaiks ja häädeks. Suhtlemisoskamatus, mis on omane ka tavalistele töönarkomaanidele on ka siin täiesti olemas. Räägitakse kui vaiksetest põhjamaa meestest, tuleb välja, et ega need asjalikud rumeenia mehed selles osas kehvemad ole. Ja ega nende naised kah just hiilga suhtlemistaibukuse või üleüldise taibukusega, aga ikka on need kõige tähtsamad naised nende elus. 

Ühesõnaga soovitan jällegi.