18 mai 2021

Esimesed päevad - õudukas kuubis - titt


Ulmeline värk. Viimased 10 päeva on seda olnud. Esiteks kargas mu sees välja uus inimene. Täiesti ise ta karata ei jõudnud, aga püüdis nii 2 päeva järjest liikuda oma eksistentsi poole. Natuke tuli mind lõikuda, et ta välja saaks tulla. 

Igatahes, mitte miski pole meie peres enam endine. Ainult iseloomud ja hoolimispraktikad on endised. Ikka imestan, kuidas ma endale sellise inimese olen kõrvale saanud nagu Henryk. Tähelepanelik, nutikas, inimlik, reageerimisvõimeline. Ta võib närvi minna ja toriseda ja puriseda, nagu viimane purjus hobune, aga kui asi puudutab konkreetselt hoolimise välja näitamist niisugusele hoolimisvajadusest pakatavale olendile nagu 3-4-5päevane poisiklutt, isegi 10päevane - on see hämmastav. Mina annan alla. Ei suuda nutva lapsega midagi teha. Isegi ei tea, kuidas ta nutuni on jõudnud, vaatame teda ja püüame oma käitumist analüüsida. Noh, kui mähkud vahetet, tiss ette laotatud, mitu korda kallistatud ja nunnutatud, siis ikkagi tekib küsimus, et mis meie tite häda ja viletsus siis on. 

Igatahes - mingist rütmist me hetkel tite puhul rääkida ei saa. Ta on nii väike, et temaga tuleb lihtsalt toime tulla. Tissitamise värk on muidugi omaette värk. Poiss on lihtsalt kogu aeg näljane. Ma ei teagi, on see nüüd ilus või kole, aga nii lihtsalt on. Valus on tissitada ka. Kehaehitus on mul muutunud päris kõvasti. Rinnad on suured ja kõht on lameda kuju tagasi saanud nagu niuhti. No, kui titt ikka tissi otsas ligi 6-12 tundi, siis nii ongi. Tõenäoliselt vajab ta kõvasti emotsionaalset tuge ja tähelepanelikkust, aga ma ei ole selle jagamises eriti võimekas. Pean ausalt tunnistama, et aegajalt ma nutan teda vaadates, sest no see on hirmus - kogu see kuradi maailm, kuhu ma ta sünnitasin, teadmisega, et ta võiks olla tükike mind ja Henrykut - meie omakorda oleme tükike mu ema ja mu isa, Henryku vanemaid, jne jne. Lapse saamise soov on ikkagi kuradi egoistlik. Kuigi nagu me teame juba, siis laps on meile laenuks antud, nagu kõik inimesed, kes meie ellu tulevad. See võib kõlada jubedalt, aga nii ta on. Me loodame kõik, et asjad lähevad kõige paremas suunas, kõige õigemini, aga nad teevad ikka oma vinte ja vangerdusi, seepärast tuleb olla üle ebamugavusest, mis kaasneb inimese eksistentsiga üleüldse - tuleb olla üle, nagu tuli olla üle raamatupoes sellest, et inimesed tavaliselt ei tunne huvi ei filosoofia ega ka mitte luule vastu. Remont ja kokkamine huvitab neid märksa rohkem. Ja see on okei. Elu ongi kohati üks kakiste mähkmete vahetamine  ja karjuva tite rahustamine ja õnnetu toriseva mehe rahustamine, või tegeleb too pooleldi hüsteeriasse sattunud naisega, nagu mina hetkel olen. 

Kommentaare ei ole: