ma vist peaks hakkama kirjutama olmekirjandust, mille peaosas olen mina ja mu soov kasutada normaalsel kujul meie veevärki ja siis see alumise korruse proua, kes täiest kõrist absoluutselt kõik minema saadab ja arvab, et see on okei. kõik mu torumehed on sõimata saanud, mu vend ka, vahel on tunne, et nad on seal kambakesi ühe toru katki torganud, et ei mina ega ka mu kõrvalnaaber ei saaks köögis vett tarvitada. Häda on muidugi selles, et see on ühistule kuuluv veevärk.
rääkimata meie korterisse paiskuvast ventileerimispahvakast, mida peetakse täiesti normaalseks... Noh korstnapühkija andis mõista, et ei ole see midagi normaalset. Sundventilatsioon otse minu ahju ja pliiti - päästeamet muidugi ütleb selle peale, et aga ehitage endale siis uus korsten, sest tõenäoliselt jaksab proua allkorrusel ka kõikide peale nii kõvasti karjuda. persse. stand your ground.
mul vist on piinavad täiskasvanumured (vot nii piinavad eksole, korteriomanikumured, teistel on rahamured, sest ega see korterilaenu võtmine pole ka just naljaasi jne) jõudmas minuni. mis siis et väike ja äärmiselt ökonoomne korter, ikka on see jube kihvt pisike kahetoaline nunnats pealinna kesklinnas, oma ajaloo ja valudega. siin on üles kasvanud mu isa vist kõige enam mõjutanud inimene - minu kasuema. ja iga kord saab tema käest uurida, et mismoodi siin elati ja mida siin tehti ja kus siin käidi ja kellega siin koos oldi - tal oli seal isegi mitu klassiõhtut, kus terve ühisgümnaasiumi klass ilmus kohale ja tantsis, laulis, suitsetas, jõi - nii naljakas on mõelda, et kõik see oli täis elu ja meiegi oleme täis elu. ja väike timofei teisel korrusel on täis elu, enne teda elas seal tädi ene, kes käskis henrykul muru niita ja väga ägedaid asju teha aias. teisel pool teed elas lõbus naine, nagu Epp teda nimetas ja lõbusa naise tütar oli Epu pinginaaber, imeilusate selgete näojoontega poisipeaga brünett tütarlaps.
elu on jah selline ,et väga palju on emotsioone, nagu armastab selle kohta rääkida Henryku õe üks parimaid sõbrannasid, et kinnisvarast tuleks õppida lahti laskma, eriti selle emotsionaalsest väärtusest tuleks lahti lasta. Mul on aga omad vaated emotsionaalse väärtuse osas. minu jaoks on see tükike minevikku, mida ma tahan endaga kaasas kanda, millele ma tahan anda lisaväärtust ja ruumi oma elus. olgu see minu võru kodu või tallinna kodu - selle sees olen mina ja mina pean vaatama, kuidas sellega toime tulla nii hästi kui saab. mitte lihtsalt alles hoida, vaid aja jooksul enda ja teiste jaoks väärtuslikumakski teha, kui see oli enne mind. Ja siis muidugi ise kuhtuda ja vaadata, kas järeltulevad põlved naudivad seda ruumi sama palju ja tahavad seda ka paremaks-toredamaks teha.
Igatahes mina tahan kodu - olgu see Võru või Tallinna kodu - nii hästi kui ma oskan hoida ja veel pareminigi. need mõlemad on mulle usaldatud sest ilmselt miski minus oskab hoida ja lugu pidada olnust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar