Vajadus end mõista teiste kaudu

Püüan Banville´i "Varjutust" lugeda. Keel sõlmleb. Inimesed on ikka. Noh teadküll millised. Eile nägin kaht vanemat naist, keset Koidula parki üks ratastoolis, teine lapselapsega. Seisid ja olid. Midagi selles kõiges oli, midagi, mida ma tahaks ise kunagi kogeda. Sõpradega on selline lugu, et nendega kogeb iseennast tavatult kaugetesse aegadesse välja. Näeh, nüüd pole jälle tükkaega oma Roosat Blondiini, Belliisit näinud. See mittenägemine tekitab ebamugavustunde. Tunde, et midagi on kuskil ütlemata jäänud, et miski minus on mingit moodi vahele jäänud, et ma ise olen vahele jäänud. See tarduvalt hädavajalik püüd ennast mõista teiste kaudu. Kui palju kordi olen püüdnud vanaema tagasi tahta, sa ei kujuta ettegi. Inimese vajadus selle inimese järele, kes annaks talle teadmist tema enda kohta, on lausa hämmastav.

Käisime eile Väikest Printsessi vaatamas. Ma ei oska seda isegi öelda, kui jõhker ma olen või kui tundetu. Võib-olla olen ma seda kõike, võib-olla olen seda terve oma elu olnud. Ma ei tea. Lihtsalt - vahel mul on tunne, et ma ei saa midagi teha. See ajab vihaseks. See ajab närvi. Saa ajab hulluks.

* * * 

su surmaharjumus, mu sõber,
on tunded/haavad pidada
ja lüüa sind kesk
sinu katkikistud hinge

ma karjun
lõikan lahti
omaenda vaikset
pisut tuima hinge

ma vihkan sinu valu
vihkan sinu nõrkust
veel enam
jälestan ma
iseenda kõrkust

ma tahan öelda
aitab, kallis sõber,
ja tean, et sellest
põrgutulest
läbi minema sa pead

kas hullusärgis
Opheliana
või joomahulluses
Dionysosena

sel pole vahet
lõppeesmärk
nagunii on sama

surm.

*

Mul vahel puudub absoluutselt teadmine, kuidas tunnetada armastust ja hoolimist enda ümber, kuidas seda mõista ja vastu anda, kuidas olla kohal, kui mind vaja on. Kas mind on tegelikult vaja? Ma ei tea. Ma tõepoolest ei tea. Lihtsalt - minul on vaja seda imelikku tunnet, kodutunnet, mida ma vist siiani kohanud pole - mul on vaja seda lähedast, kes tahab/julgeb/võib mulle öelda, kes mina olen ja vastupidi ja ei pruugi alati mu lollust/tuimust/teravust mõista, aga siiski püüab. Ja vahel lööb käega ka, lihtsalt kallistab. 

*

me palusime Jumalat

kahekesti memmega

kesk tuba, sealsamas

Raudtee tänaval

ta nuttis ikka

mu surnud ema taga

ja isa tuli külla

kaks korda nädalas

see kõik, mis alles jäi

minu surnud emast

on minu naeratus

ja hääl

tükk millestki

mis elas

ja kõik muu sai 

surma võetud

igavest

memm, ma pole

ainult oma surnud ema

allesjäänud kest.

Tükeldet reaalsusse hajumine

*
Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa kuuled oma häält
kõrgumas kõikidest üle
kaikumas nagu aeg
unedes - kord oled koos
nendega kellega olid
vaid laps vaid laps
siis aga nendega
kellega saad vaid vanaks
vaid väga väga vanaks

Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa siis tead
kuidas kasvamine
lõikab elu sirgeks

"Philomena" - järjekordne film mingisugusest minule mõistetamatust rumalusest. Ahjaa, mitte ainult minule mõistetamatust rumalusest, aga siiski.

*
Sõnadesse surub ennast
natuke lootust
kõikidest vanadest naistest
kellele anti
kevadhooajaks
noorte naiste kehad.

*
su pilk surub põlvili
ja silmad seob kinni
ja naeratus naelub
mu hinge teise põrguringi

sa tuled
sa tuled
kuid mu silmad
on nutet
ja mu huuled
ja mu huuled

meil pidet ei ole
kui mõte ei laula
kui tunnet ei ole
haava lööb põlema
natuke soola
mis polegi öeldud
muul moel
kui kurja pilguga
üle laua

*
Mõned külmad ilmad
Mõned ilusad
Mõned õhku põrganud
laused ja sinised silmad
millesse lahkumine
saabki
kõigeks mis on.

*
Üks klient rääkis mulle täna väga põhjalikult Viivi Luigest kui inimesest. Tundub, et too ei meeldi talle inimesena. Kaks koera, nagu ta nentis, käis Viivil sabas Jaan Paavle ja Jaak Jõerüüt ja valituks osutus viimane, sest too oli see õige. Jaan oli esialgne. Teate küll seda tarkust, mida vanainimesed kunagi ei õpeta kellelegi, kes ei pruugi tahta abiellu heita, aga Viivi ju kunagi tahtis, nagu Katrinagi tahaks ilmselt.
Abielumehed jagunevad kahte liiki:huntideks, kes püüavad saagi kinni ja tarivad selle koju, ja eestliteks, kes muudkui unistavad-lubavad, aga midagi tehtud ei saa. 

Annaks teilegi Viivit lugeda, aga ei saa, saatsin vennaga Võrru.
Annan seda, mida võib leida kuskilt mujalt.

* * * 

Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.

Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.

Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.

Imelik on siin olla. Luuletada ei taha. Lihtsalt ei taha. No millest. Ühest pimedast ja heast poisist, kes sai mu kõva madratsit tunda või koristamata toast või üliväiksest vaikusest või Mašast karuga, viimasel ajal olen täiesti lastefilmidelollakaks läinud. Istun. Loen. Vaikin. Mõtlen. Mõtlen ennast idioodiks. Nüüd tuleb kaks nädalat puhkust, kirjutan? Jah, tahaks üle pika aja kirjutada, aga ometi sõidan homme Koidula juurde Pärnusse koos Rattusega. Natuke hirm on. Himu on ka. Lõppkokkuvõttes on vahel hirmus kasulik teatud inimestega kuhugi sõita.

Surm ei ole meeldiv. Elu ka mitte. Aga kesse ütles, et see meeldiv peab olema, nagu mu kallis papa armastab öelda, kes ütles, et see lihtne on. Aga võiks ju. Vähemasti see segane, lausa hullumeelne tunne, kui vaatad kellelegi silma ja tead, et ta tahab sinuga olla, tahab ka siis, kui ta ei tea veel, kuidas sinuga olla, kuidas sinusse oma käed, kehaliikmed, lõhna, juuksed, silmad, huuled peita, nii et need sinna jääkski, sinu osaks saaksid. Ja ega sa ka ei tea, kuhu sa ta oma kaheksaruudusesse ära mahutaks, sul on hirm, et ta vaatab sind samamoodi, nagu kõik need mehed enne teda, võõrastavalt, ehmunult, korrigeerivalt, nõudlikult, tagurdades ukse poole, kartes, et sa tegelikult ei hakka teda kunagi armastama või... Imelik, kui sa tunned korraga, et hakkad ja tead, et ta ei saa sinust taganeda kuhugi, sest ringiga jõuab ta nagunii sinu juurde tagasi. Millise ringiga? Selle teise põrguringiga või millegi muuga? Ohjah...

Heiti Talviku trall - ülisuvesees

Hälbimus

Liig palju mun valu ja kirge,
et tajuda Jumalat.
Küll kõrvetab leek mind ehk rõske,
küll nokitseb südame hauan. 

Küll surmahirm raske mind rõhub,
kui kohiseb pimedan,
kui kuhjuvan pilvede murrun
mõõk lõikab ning trummistik põrab.

Pean uskuma julma ürgjõusse,
usk rinda see ängistab.
On maskiks vaid jõududel tõde,
meil´, nälgind laaneelajail´ söödaks!

Vast peitubki rusikain tõde,
kui aeg seda tõestab:
need suured ja rasvased mehed,
kel´ aidad ja salved täis vara,

või kulund kuubede kandjad,
kes, ajud täis vaimustust,
leit´ aatemaad massile müüvad,
et omada jumala kuju...

(üsna karm, aga kohutavalt ilus, pea igal pool hauda või tapva linguga otse võllas rippuv tegelisnki, kutsuv-arbuv-manav Heiti Talvik Jürgen Dengoga, Tallinnas Kodu pargis loetuna, higimull otsa ees, imelikult kummaliselt hirmsalt õudselt kohalolemise tunne, isegi kui oleme kaugel sellest, et kohal olla, Baikal huulil ja meeled pisut krampis)

Mõtteid ihast

Basiilik.
Mida selle palga eest ikka osta, kui mitte basiilikut.
Maailmas on palju häid lõhnu, aga ükski neist ei ole üle basiiliku imelisusest.

Raamatud. Palju raamatuid. Mõned tahaks Võrru saata. Vend oli tšehhi õlu üle kohutavalt õnnelik, mis Viiking külakostiks meie külmkappi jättis. A mina käin mööda linna ja seletan kõigile, kuidas ma herr Viikingist sissevõet olen. Ma enam ei ole nii kindel. Peale selle äkki tal lihtsalt polnud kuskil ööbida. Aga igal juhul on temas midagi sellist, mis ajab puhta segadusse.

Pärast mõnda herri on kõik kallistamised, musitamised ja ööbimised kuidagi ühetaoliselt platoonilised. Noh, ma kukun inimesi kallistama, kellest ma hoolin, mis muide ei tähenda seda, et ma neid ihaldan ja nendega kohe seksida tahan ja mida kõike veel. Üldiselt jaguneb minu meestetajuvus (või peaksin ütlema inimestetajuvus, sest aegajalt kuulub ihaldatavate hulka ka mõni äge naine) kolmeks:

1) väga äge inimene on - rääkida tahaks, absoluutselt kõigest, tahaks ribadeks ja lahti teha kõneldes - noh, emotsionaalselt - enamus mu meessõbrad ongi sellised - lapsi nendega ei saa teha, koos on hirmustore, mõnel ähmasel hetkel hoiad käest ka kinni, väga ähmasel. Noh, näiteks sõidad Lätetele ja tead, et Lauriitol on pehme madrats ja ta on hästi tore ja ta on hästi hoolitsev ja temaga on superäge rääkida asjadest. Ja nendel ähmastel hetkedel hoiad tal käest ka. Aga muidu, nagu ma ütlesin, lapsi nendega ei tehta, sest see oleks nagu magaks oma lihase venna-isa või millegi/kellegi veel hullemaga.

2) mul-on-täna-seksi-tuju-inimene - nendega ei taha rääkida, üldiselt mitte millestki, vait tahan olla, aga kõike muud tahan teha, ja mitte sellepärast, et tuju oleks ähmane (või noh enamasti ta peabki üsna ähmane olema) ja üldiselt selle inimese puhul ei huvita mind ei tema tarkus, ilu ega muud asjad, see mingi täiesti lihalik, peaaegu instinktiivne loomalikkus huvitab mind. Selliseid kohtan baarides, ärajoodud peast mõnel üritusel ja selliste ees on mul pärastpoole päris piinlik.

3) kaks ühes - rääkida tahaks ja kätt hoida tahaks ja ribadeks tahaks teha nii füüsiliselt kui ka vaimselt - et näha, mis seda imelooma tuksuma paneb, siis tuleb vaadata, et kas ta ka tahab minuga sama teha ja enamasti noh, enamasti ei taha, mõnikord on sõbrastaatuses mees, kes tahab rääkida ja kätt hoida, sellega tuleb ettevaatlik olla. Aga jah, seda kolmandat varianti - ma vist olen kohanud teatud olukordades, aga mitte pikaajaliselt.

Õiged hetked

Hiphiphiphip-hurraaa!

Müüsin siin ühele väga mõnusale jutustavale kliendile Kaur Riismaa luulekogu maha. Pärast käis muga mööda Harjumaad ringi sõitmas, sest noh, sisuliselt müüsin ma talle pool luuleriiulit ära. Ja mitte ainult Kauri. Ja vat pärast rääkisin, et mul on Riismaaga omamoodi suhted olnud ja kõige ägedam oli see hetk, kus ta 2011. aasta kevadel mind endale külla kutsus ja keset põrandat lebasid lahtised ajalooraamatud. Ma siis uurin, et mis värk nendega on. Vastus: "Aheimidagi, teen siin luuletuse jaoks uurimustööd!" Ta tegi seda uurimustööd umbes samamoodi, nagu mõni teeb bakalaureuse- või doktoritööd.
Rääkisin siis oma uuele sõbrale kah Kaurist ja sellest ka, et meil olid sellised suhted, kus Katrina kukkus talle külla ja nägi raamatuid põrandal ja käis aegajalt kohvitamas ja pohmelli parandamas ka.
Selle peale ütles mu sõber, et ma olen suslik, et müün siin oma sõprade raamatuid ja üldse, kuidas küll nii. Heh...
Nüüd kukkus lugema ja vat mis räägib: "Kusjuures! Ma olin varem ka Su karvajalga lugenud! [ma ei tea, miks Kaur on karvajalg, aga olgu ta kurat, olgu] Kusagil oli jupp Kaarma talu voori loost, ainult katkend sattus näppu või kõrva. Toona tundus asi põnev olevat. Arvasin: küllap Madis Kõiv."

Tsitaadid (minu uuelt silmarõõmult)

Programmeerimine on nagu tutvumine uue huvitava naisega, sa ei tea kunagi täpselt, millega see lõppeda võib.

(luuletamine, seks, kirjutamine ohjumalkuipaljuneidasju on, mis on täpselt nagu programmeerimine)

Segadus

"Mida sa siis sellel nädalal teinud oled?"

"Eimidagi erilist. Tööd. Noh, artikkel ilmus ka ajalehes."

Vaatan piinlikult maha ja ei tea, mida veel öelda, või kuidas öelda või midagi. Sinust mõelnud. Noh, ma tegelen siin sellega, et püüan kuidagi oma hormoone kontrolli all hoida ja iseennast ja mitte karta ja tulla selle kõigega kuidagi toime ja... Ohjah.

*
Raamat pealkirjaga: "How to not get proparly laid in your twenties"
"Kuidas vältida kahekümnendates korralikku keppi"

(ma tean küll)