Vajadus end mõista teiste kaudu

Püüan Banville´i "Varjutust" lugeda. Keel sõlmleb. Inimesed on ikka. Noh teadküll millised. Eile nägin kaht vanemat naist, keset Koidula parki üks ratastoolis, teine lapselapsega. Seisid ja olid. Midagi selles kõiges oli, midagi, mida ma tahaks ise kunagi kogeda. Sõpradega on selline lugu, et nendega kogeb iseennast tavatult kaugetesse aegadesse välja. Näeh, nüüd pole jälle tükkaega oma Roosat Blondiini, Belliisit näinud. See mittenägemine tekitab ebamugavustunde. Tunde, et midagi on kuskil ütlemata jäänud, et miski minus on mingit moodi vahele jäänud, et ma ise olen vahele jäänud. See tarduvalt hädavajalik püüd ennast mõista teiste kaudu. Kui palju kordi olen püüdnud vanaema tagasi tahta, sa ei kujuta ettegi. Inimese vajadus selle inimese järele, kes annaks talle teadmist tema enda kohta, on lausa hämmastav.

Käisime eile Väikest Printsessi vaatamas. Ma ei oska seda isegi öelda, kui jõhker ma olen või kui tundetu. Võib-olla olen ma seda kõike, võib-olla olen seda terve oma elu olnud. Ma ei tea. Lihtsalt - vahel mul on tunne, et ma ei saa midagi teha. See ajab vihaseks. See ajab närvi. Saa ajab hulluks.

* * * 

su surmaharjumus, mu sõber,
on tunded/haavad pidada
ja lüüa sind kesk
sinu katkikistud hinge

ma karjun
lõikan lahti
omaenda vaikset
pisut tuima hinge

ma vihkan sinu valu
vihkan sinu nõrkust
veel enam
jälestan ma
iseenda kõrkust

ma tahan öelda
aitab, kallis sõber,
ja tean, et sellest
põrgutulest
läbi minema sa pead

kas hullusärgis
Opheliana
või joomahulluses
Dionysosena

sel pole vahet
lõppeesmärk
nagunii on sama

surm.

*

Mul vahel puudub absoluutselt teadmine, kuidas tunnetada armastust ja hoolimist enda ümber, kuidas seda mõista ja vastu anda, kuidas olla kohal, kui mind vaja on. Kas mind on tegelikult vaja? Ma ei tea. Ma tõepoolest ei tea. Lihtsalt - minul on vaja seda imelikku tunnet, kodutunnet, mida ma vist siiani kohanud pole - mul on vaja seda lähedast, kes tahab/julgeb/võib mulle öelda, kes mina olen ja vastupidi ja ei pruugi alati mu lollust/tuimust/teravust mõista, aga siiski püüab. Ja vahel lööb käega ka, lihtsalt kallistab. 

*

me palusime Jumalat

kahekesti memmega

kesk tuba, sealsamas

Raudtee tänaval

ta nuttis ikka

mu surnud ema taga

ja isa tuli külla

kaks korda nädalas

see kõik, mis alles jäi

minu surnud emast

on minu naeratus

ja hääl

tükk millestki

mis elas

ja kõik muu sai 

surma võetud

igavest

memm, ma pole

ainult oma surnud ema

allesjäänud kest.