Romantilispoliitilist pateetikat

keset maailma
lehkavat kuumust
kuhu pole pandud üles
elusolemiseandureid
ja kas
andud elule
või kujutled
end elus olevat

mu kallim,
rabad mind jalust
niimoodi, et südamest
tulebki valus
kasvada eneseks

kõik need emad ja isad
kes kunagi olid
niisama noored
ja niisama ilusad
nagu sina ja mina

ootasid igavest
ja see tuligi
kas surm või midagi
muud

kes tundsid teineteist ära
kõikides nendes
bussipeatustes, saunapidudel,
koolides, rokilaagrites,
loengutes, baarides
silmad sirevil, ärevil

keset maailma kuumust
kohtun ma sinuga
bussis number 1a
ja sina ei räägi minuga
isegi mitte eesti keelt

seda mu isakeelt
millesse lapsest saadik
olen uppunud nagu
maailma saadik
mis on õpetanud
austama väikerahvaid
ja oma päritolu

sa ei räägi minuga
isegi mu ema keelt
eeldades, et kõik eestlased
on jobudikkudest natsionalistid
Harglatüüpi piimajoodikud

liiguhked, et kasutada vene keelt

me räägime rahvusvahelist
me oleme teineteist ära tundnud

i like you
tõ mne nravišsja
sa meeldid mul

kui sa küsid
et miks me oleme siin
kui sa küsid
et miks ma tahan sind näha
ja miks

mida ma sulle veel
vastata võin
rumal poiss Venemaalt

Luuletisi Runneliga kahasse

Kui sa elad oma elu selles pisikeses maailmas, kus vihmaga tahaks minna kohvi jooma kohalikku Kuue Herne kohvikusse. Väike barrista teeb kohvi ja jõlekallis koleväike krevetisalat maitseb üsna jõledalt, siis on elu nagu Hernes. Ja selg ja keha ja kõik meenutab päevi ja öid ja silmad loeva hra Runnelit endiselt. Tolle "Mõõk ja peegel" tekitab iiveldamaajavat segadust.

Natuke prantsust
natuke jazzi
natuke võrdvõimalikku häält
libisemas
lendamaläind
liblikate kujul
melonina magusana
Tallinna keskturult
grillivate naabrimeesteni välja
mašamultikatesõltuvusest välja harjutamine
võtab palju aega
arvake te igasugustel festivalidel
mis pähe kargab

mina tahan
olla

oma great expectationis
ja zaz-zazis

*
(hullutüdruksõbrakleit)

ma ei kujuta ette
kuidas ma selle välja
kannaks

aga vahel tahaks
vahel hirmsasti tahaks kanda
midagi nii vastikult jubedat
napakat

ja karjuda tahaks ka
ja vihane olla
ma ei tea isegi mille peale
pole üldiselt kalduvust
aga jah
vahel nii tahaks

Luuletusi a la tammi ste

a la Liina Tammiste

*
sa pead mind kuulama
nagu tuult
enne vihma
sa pead mind kuulama
et öelda
et oled ainus
sa pead mind nägema
ka siis kui sa tegelikult
ei näe

sa pead mind hingama
läbi mu pilude
sa pead mind tundma
paremini
kui kedagi teist

mitte kartma
vaid tulema
ja saama üheks
neist

kellele annan
oma olemasolu väe

sa pead mind
tahtma
kohe praegu
tänapäev

*
ma ei taha olla sinuta
ükski järgmine päev

olen jah
see naljakas tüdruk
kes pistab su kotti
Bukowski
ja lause et
mulle ei maitsegi
su kingit pirniviin

missiis
me oleme ausad
vähemasti selles
voodis siin

*
kogu ilm
on eestlasi täis
mugavaid
pagevaid
ilusaid

Eesti Ekspressis
nad kõik pagevad
sinu Putini eest

täpisteaduslikult
vintage´-kleidis
naisi
kellega isegi seksiks
kui oleks mees
aga näe
ei ole

pärast sind on kõik
kuradi tavaline
kuradi normaalne
kuradi nii nagu peab

ma ei karda
konkurentsi
ainult vaikust kardan
usaldamatust

seda et me ei räägigi enam

*
me istume
bussis
ja ma enam ei viitsi
vene keeles rääkida

sõnad on segi
ja meelde tuleb
kõik see eestikeelne
heititalvikune lingupoeesia

aga seksi
ju sellega ei saa

see tuleb ka
meelde

*
mulle meeldib
see kuidas sa mind
ja see kuidas ma sind
ja see kuidas me mõlemad

aga ma igatsen
tema eesti keelt ja lugusid

*
1968. aasta
Praha kevade
ja kivi

ainult üks kivi
nõukogude sõdur

sa ei ole kunagi olnud
vene sõdur

laiade õlgadega
vene poiss
minu voodis
minu elus

aga sa usud
nii nagu miljonid usuvad
et lihtne on olla mutter

ei ole
mine saksa keelele üle
ja sa avastad
et sa pead lapsi hoidma
ja elu

ei ole lihtne
isegi kui on
Vater.

*
me istume sõpradega
kolmeni öösel
netis

räägime seksist ja
vaikime armastusest

*
Kui sa ei räägi asjadest
mis on tähtsad,
sest kardad neid
siis nad tulevad
ja tapavad su ära

aeglaselt.

Kohvikus
kui ma küsin
sellelt ilusalt neiult
tema ilusa nime
päritolu

ja ma tean
et see ongi see
millest me ei räägi
sest meil pole kombeks
lüüa külge
ja kui see paganama õlu
on oma töö ära teinud
ja ma tean

et sellest me ei räägi
sest me ei räägigi
seksist

aga see on
alati seal
raevukalt kohal

nagu ka selle
puudumine

ja ta tumedad kulmud
saavad mulle
mõistatuslikult mõistetavaks

ja Tove Jansson
pole lihtsalt töönarkomaanist
Muumiorulooja
kunstnik
kes elas naisega

ja sooseluseadus
ei tähenda korraga ainult seksi
vaid ka pühapäevahommikuid
minu tulevase pruudi kodus

siis

J2tkame pungis, mu kallis

Kui sa l2hed minust l2bi ja minusse ja endasse
saad katki ja lahti ja endaks ja minuks mindud

seal mu salane lugu
millesse on segat
pisut hullumeelset
l6hkumistungi

eeldab, et armastad
mind lihtsalt surnuks

kuid ei
bioloogia tuleb vahele

Mittepensionini elamise tuju

Selline mittepensionini elamise tuju on.

Miskipärast reageeritakse minu viikinginaljale niimoodi, et vähemalt kaks meest on küsind, et kas Katrina tahab äkki seksi saada. Ikka tahab. Ikka. Ikka. Juhul kui teile siiani pole kohale jõudnud. Aga mitte ainult seksi, ka seda hullumeelset romantikat.

Ja Nancy moodi lemmiknarkootikum tahaks ka olla.

Saladuslikult abielus olla, vene keelde ära uppuda

Herr Runnel kirjutab, et kas suudelda või teha kunsti, kahte korraga ei ole võimalik. Anti Saar ütleb, et elada, igal juhul elada, ja kui antakse kirjutamislusti, siis kirjutada. Õnnepalu ütleb, et suhted on suhtelised, et nad pole pooltki nii tähtsad kui asjad, mis me teeme... Mis tähtsad? Kui tähtsad?

Ma tahaks niimoodi suhtes olla, et mitte keegi ei saaks sellest, kellega seda olen, teada enne kui. Ma tahaks niimoodi seksida-kirjutada-mõelda-omi-mõtteid, päris päris päris enda omi niimoodi, et keegi ei loe neid minu tekstidest välja, et need lähevad tekstides kaduma.

Ooõudust, kui halvasti võib ühe ilusa vene poisiga vene keeles rääkida. Ja kui te tahate teada, mis ma vene poisi sõprade jaoks olen, siis Kniginja. Sisuliselt Raamatunaine. Aga jah - minu naissoost-meessoost-kesksoost sõnad lähvad segadusse. Ma kukun eesti keeles rääkima Venemaa inimesega, kes püüdleb eesti keelde sukelduda minu kaudu. Ja see on kummaline, naljakas. Temaga koos olemine on samuti sõnulseletamatu, segane, hullumeelne, ilus, tobe, aegaraiskav, väsitav, ebamugav, aga erutav. Saladuslikult raamatunaine olla.

Juhtumised transpordis ja ooteärevuses

Eile lugesin hra Rooste viimast luulekogu. Tema rollimängu jaapani mungast Sveta kallimani välja. Seda on kuidagi palju ja vähe ja kuidagi hirmuäratavalt kohalolevalt teistmoodi, kui oleks oodanud. Seda on. Täna oli hirmuäratav koristamispäev. Ta tuleb. Ta tuleb. See, keda olen oodanud, tuleb. Ma ei tea palju ma teda oodata tahan. Mul on hirm, et ootan teda liiga palju, et mõtlen ta millekski, milleks ta ei kasva. Imelik. Mõtlen juba kaks viimast päeva sellele, et minu isiklikus kodus ta magada ei saa. Madratsit on vaja. Kaks korda meeter kaheksakümmend. Peas tuksleb mingi ebakindlusmõõt. Kuulan ja lasen sellel minna. Eks ta lepib kui vaja ja kui ei ole vaja, noh siis ei lepi.

Istusin täna esimesse ettejuhtuvasse bussi, et madratsit ja riidekappi taga otsida. Mu kodu on hullumaja või riidekapp või midagi. Palju rohkem oleks ruumi, kui olekski üks päris riidekapp. Sõitsin Järvele ja vaatasin Skano kappe. Mõnikord, kui mu aju töötab režiimis ilusad asjad, mida ma endale lubada ei saa, siis ma tunnen seda. Sa tead ju - nagu Rooste viimane luulekogu, kus ta mainib, et ta ise söökski ainult riisi. Noh, see on jälle üks askeetluse vorme, millest ma pidada ei oskagi eriti. Aga jah, kui tal poleks peret, siis ta söökski ainult riisi.

Masing.

Talvik.

Lugesin Talvikut ja tundsin korraga, et ta tahtis ennast järjepidevalt üles puua. Kõikide tekstide sisse on kodeeritud ülespoomislõng. Loen ja ei oska olla. Aga tema tuleb. Ma ei ole praegu enam nii erutatud, kui eile või üleeile või üldse. Aga midagi ma olen. Tema ei taha ennast tõenäoliselt üles puua. Ohsee arbujate koosolemisetrall. Venna korter lõhnab minu kehvasti pestud riiete järele. Pegasus ootab mind. Jah - see kohvik, kui keegi veel teist ei tea, millest ma räägin.

Loen Talvikut ja Rimbaud ja Baudelaire - noh kõik need ilusad ja targad mehed tulevad meelde. See on väsitav, et nad meelde tulevad. Talvik muutub tänu nendele wanna-be rebeliks, nagu ma pimeda poisiga koos lugedes arutlesime. No missa siin ennast ikka üles pood, on poodud enne sind ja pärast sind puuakse ka. Elu on mõnes mõttes kohutavalt karm.

Nii nagu Martin Oja minu luuletusele vastas:
tänaseida 
emominuteida
ära viska homse varna

Ma ei karda surma. Elu kardan. Viimased viisteist aastat olen elu kartnud. Mehi, kes mind päriselt armastada suudaksid ja kellele ma vastu suudaksin armu anda. Mina. Ja ma isegi ei tea, missest kõigest saab. Ma tean, et mul on minu lugu. Ainult minu lugu ja ma ise vastutan oma loo eest, mitte keegi teine. Muidu olen kogu aeg mõtisklenud isa-ema üle. Mis seal enam. Kõik, mis nad tegid, on omamoodi ilu, omamoodi jõud. Ma imetlen mõnes mõttes oma vanemaid-kasuvanemaid. Imetlen nende julgust ja tahet olla üle omaenda mugavustsoonist, hirmudest, lihtsalt olla üle ja leppida ja hoida teineteist.

Aga täna juhtus midagi, kus ma sain aru, et ma ei ole alati oma isaga nõus. Vana ja paks mees tolles Järvele sõitvas Männikubussis, kes vaatas mind sellise näoga, nagu vaadatakse litsi või litsakat abielunaist või lihtsalt kolmekümnendates seksinäljas nukukest. Küsis, et kuhu ma lähen. Punamütsikese tunne tekkis, et suur hunt ja mina oma lühikeses kleidikeses, mis oli ilmselt numbri võrra väiksem, kui pidanuks, aga siiski ma ei usu, et ta nüüd nii väike oli. Ja isegi kui oli. Miks pidi hunt tahtma minuga päevitama sõita? Miks pidi hunt tahtma, et ma istuks talle lähemale? Sa tunned selle pilgu ära. Selle ilase ihapilgu, mille võid teatud inimestele andeks anda, aga mõnedele ei suuda sa seda kunagi andestada. Mäletan, kuidas üks prantslane käis Võrus, olin 15, toppis aga oma šokolaadikarva sõrmed minu vittu ja arvas see normaalne olevat. Ma ei olnud seda kunagi kogenud, tahtsin ära, tahtsin võimalikult ruttu ära. Kui ma sellest isale rääkisin, siis ta ütles, et mehed ongi sellised. Jahp. Tema on selline, minu mees ei peaks olema selline. Aga ometi peaks ta mind ka ihaldama. Ihaldama. Noh, tegelikult peaks ta tähele panema, et kas ma tunnen ennast tema ihas mugavalt. Aga ilmselt - see eeldab oskust kommunikeeruda enda vastas oleva teistsuguse inimesega. Naisega, keda sa võtad võrdselt. Mitte asjana.

Kui nad saavad 17 muutub kõik. Poistele hakkavad meeldima nukud, tüdrukutele autod. Nii see käib, eksole. Minu sõber teatas mulle, et ta kavatseb autoga sõitmise ära õppida, et varem polnud põhjust. Einoh, ma ei ole siiamaani oma peas selgeks saanud, et miks tal nüüd peaks põhjus olema. Kui tahab, siis on see autovärk muidugi kohutavalt tore. Minule meeldib autoga sõita, kuigi praegu eelistan alati ühistransporti hoolimata seksistlikest idiootidest, kellele tuleb ilmselt andeks anda nonde võlad.

Luuletusi

Kasutamata kondoomid
ja aeg, millesse liibub
su kohmetu naeratus
ja ilu, millesse mässida
püüan oma ähmased silmad
ja väikese suu

see on nagu näitleja,
kes imetleb esinemiseta
riietest lahkumise kunsti
naabrinaise käes
nii sala nii sala

ei eal ei eal
pole ta nii elegantne
aga kui ta oleks
see üksildane mees
Tom Fordi ülikonnas
30 aastat koos elanud
teise mehega

ehk siis
see elegantsus
laskuks temagi kehha

ka mina imetlen
su alastust, mu kallis,
kasutamata kondoomidega
kahasse

mu üksildane mees.


*