võib-olla läheb kõik hästi

võib-olla läheb kõik hästi.
võib-olla.

Gloria

Sattusin täna vanalinna jalutama Gloria restoranist mööda. Kunagi 2008. aasta veebruaris istusin Toomas Liiviga Viiraltis. See oli vist kogu minu Tallinna ülikooli õpingute aja ainuke kord, kus ma temaga mitteformaalselt kokku olin saanud. Tema jõi konjakit, mina tookordne tubli ja alati-kaine tüdruk, jõin kohvi koorega. Vestlus lõppes üldiselt kurvalt. Ta ütles, et ei kavatse mind minu magistritöö tegemisel eriti aidata, et otsigu ma endale uus juhendaja. See jutt pole iseenesest oluline.

Märksõna - konjak, Toomas Liiv ja väike nunnu Katrina, kes tavaliselt ei saa mitte kunagi aru, ja tookord ka ei saanud aru, miks Liiv korraga Gloriast rääkima kukkus. Aga tegi seda. Tingivas kõneviisis ja puha, et kui ta saaks, siis ta viiks kõige ilusamas õhtukleidis Katrina kõige paremate toitudega Gloriasse. Seda oli kuidagi kummaline meelde tuletada, kui läksin eile pool üksteist õhtul Gloriast mööda. Väljas istus poiss plikaga. Poisil khakivärvi teesärk üll, plikal kõige koledamad hallid tossud jalas, seljas minu meelest öösärgitaoline ürp. Jah, mu kallis Toomas Liiv. Ma enam ei tea, kas ma Gloriasse kõige uhkema õhtukleidiga minema peaks, aga sinuga kuskil mõnusalt konjakit või punast veini koos rüübata, vat seda tahaks küll, mu hea õpetaja.

Muutused leti ees ja leti taga

Vahel tahaks ilusale geimehele öelda, et see luuletaja, keda te ostate, keda te kuulate luuleõhtutel, keda te tõenäoliselt unes näete, see luuletaja võib naistest kirjutada küll, aga... See ilus noor meesluuletaja, et ta on, et talle võib-olla vahel sobiks ka teiega rääkida muudest asjadest peale luule ja võib-olla ei pea te isegi lõppkokkuvõttes rääkimagi. Seekord jäi ütlemata.

Nagu näha kosjamooristun.

Ja mõned saavad hiina keele õpetajateks.

Naine pomiseb oma elu välja

Tsukini.

Hambaniit.

Kadunud kohvikruus, mis jäi hambaarsti manu, sest ma lihtsalt kaotasin jälje ja aja ja elu.

Rätsepast klient - kaelas kuldsed käärid.

Ametüstiga klient - käes taoraamat.

Kersti. Sõbranna lapsega. Siuhke päris oma sõbranna, kelle jutustamine on aegajalt nii kiire, et hirmus hakkab.

Hästi palju mõtteid viikingist, kellele ma ilmselt tundun nüüd kindlasti napakas - ebaoriginaalne ja hull naine. Aga las ma siis olla.

Emotsioonidest ületulvav sõber, keda ma kuidagi aidata ei saa. Hormoonid. Rahunege. Nendega ei saa ju teisiti suhelda.

Naine, kellele ma jälle müüsin maha Kauri luulekogu. Eda Ahi luulekogu. Sest ma ütlesin need maagilised sõnad. Teate küll. Öelge teie ka.

Kauplus on koht, kus vahetatakse kõike. See ei ole kristlik - vahetan oma nõmeda vaimu, uue vaimu vastu.

Feisbukk on koht, kus tahaks pidevalt särada. Mittesäramise korral tekib kassiahastus. Naine, kellele soovitasin lugeda Glattauerit - tuli tagasi poodi ja tal oli meeles, et mina olin soovitanud. Adamsonile ei meeldi Mehis Heinsaare viimase kogu kohta kirjutatud igavad arvustused. Ma ei oska vaielda. Ega tõtt rääkida.

Tsukini.

Unustasin ennast pausile pooleks tunniks - kirjutasin viikingile kirja - imeilusat ja tobedat ja muidu. Ikka. Need vanad tüütud lood, mida püüad võimalikult uues kuues uuele inimesele edasi anda.

Otsisin eile klaasikojas kassi taga - sealsamas käisime jalutamas eelmise aasta sügise paiku - kass tuli ja hõõrus ennast jalgade vastu. Geist müüja teatas, et ei - toda imelooma klaasikunstipoes ei ole enam. Kopli. Kopli. Kopli. Istusin samal pingil, kus aasta tagasi olin pilti teinud magavast mehest. Kopli. Kopli. Kopli.

Pühapäeval - nägin jõhkralt seksikat stseeni. Ilus blond naine - lamas Pirita jalgratta- ja rulluisuraja kõrval - koer imetilluke muudkui hüples ümber tema ja neitsi naeris ja naeris ja naeris. Kui ma temast möödunud olin. Lähenesin talle eestpoolt, ta püüdis raamatut lugeda ja mõnules peni karjuva kohaloleku üle. Too tegi tema ümber tiire ja tiire ja tiire, tuli nuusutas minugi üle. Siis miskipärast vaatasin teda selja tagant. stringid olid näha ja imeilusaks treitud pepu, mille taustal härples ikka imearmas ülipisike koer.

Töö juures avastasin raamatu Wild Art. On hetki, kus ma saan aru, et mimesis pole ainuke, mida kunst teeb. Ta lahutab meid meie igapäevasest arusaamast. Ja see on ühteaegu hirmuäratav ja ülendav. Ühteaegu julm ja ilus. Aga pilte võite siit kaeda. Loodan, et näete ka siis, kui te feisbuklased pole.

Tsukini.

Siis tuli muidugi ka see pisike asi välja, et mul on raha otsas ja hambad on vaja korda teha. Jahp. Hambad tuleb kindlasti korda teha. Ja seda ma täna muide tegingi.

Herr Poirot järjejuttu võib kuulata järgi. Ja te ju teate, kuidas ma seda belglast armastan.

Prouajoe´lik korrastatud maailm ilusas jalutuslikus Tallinnas

Vestlused. Inimesed. Aeg. Mingisugune hullumeelne endasse kinni jäänud ajatus või siis ajastus. Mida sa vajad? Keda sa vajad? Minu aju ei anna mulle mingit tagasisidet. Ta vaikib. Kurjad naised. Kurvad naised. Lastega naised. Lastetud naised. Loen Charles Dickensi "Suured lootused" inglise keeli. Vägev on lugeda. Ta on suurepärane karakterite looja. Ohkuidas mulle meeldib proua Joe, peategelase Pipi vanem õde, kes võtab endast viisteist aastat noorema venna enda juurde kasvama. Siuhke vanatüdrukulik iriseja, kes kõikide eelduste kohaselt ei peaks kunagi mehele saama. Aga arvestage sellega mehed, et just sellised saavadki. Ja kuidagi tulevad need naiskliendid meelde, kes tulevad poodi või baari oma valu välja elama. Ja nagu ei oskagi nendega õieti midagi pihta hakata. See on nagu seitsmeaastane Pip, kellele kõik teevad selgeks, kui ebavajalik ta on, alustades muidugi proua Joest endast. Loed ja loed ja tunned, kui ebareaalne see on, et inimesed kellegagi niimoodi käituksid.

Ja siis tuleb kõik muu ka meelde. See, kuidas mõnikord on võimatu öelda, et ärge rääkige nii, et teil ei ole õigust. Et siis tuleb hakata puudutama seda valusamat punkti: "Kuidas teie mees elab?" (tuleb välja, et tal ei ole meest) "Millal te plaanite last saada?" (ma vihkan seksi oma mehega, ja peale selle ta on lollakas ja lisaks kõigele muule on tal armuafäär ühe õpipoisiga, ja peale selle mulle tegelikult meeldib mu toatüdruk) Ebaviisakad. Isiklikud. Totakad küsimused. Mustvalgus - kaob halli sisse ära. Kaob küsimisse ära. Küsimused on muidugi võimalik niimoodi prouajoelikult alla suruda, sest küsimused on sageli millegi vastu, millegi ebamugava poolt, millegi seniteadvustamata lõksu kantud asi: "I didn´t bring you up to badger people´s lives out. It would be blame to me and not praise, if  I had. People are put in the Hulk, because they do murder, and because they rob and forge, and do all sorts of bad, and they always begin by asking questions."

Põhimõtteliselt olen minagi üks paganama suslik, nagu Murumees ütleb. Ma küsin ja ma vastan ja ma müün maha - selle vastuse, mis ma saan. Põhimõtteliselt - ma ei tohiks. Põhimõtteliselt olen ma röövel. Põhimõtteliselt kõik inimesed, kes vähegi julgevad küsida, on röövlid, sest vastamine eeldab aju olemasolu ja aju tekitab alati uusi tundmatuid seoseid. Asjad arenevad. Asjad muutuvad. Muutustega on raske kaasas käia. Muutused teevad haiget. On reeglid, mida tuleb järgida ja milleks saada.

"Mrs Joe was very clean housekeeper, but had and exquisite art of making her cleaniness more uncomfortable and unacceptable than dirt itself." Seda rangust ja nõudlikkust annaks ümber rääkida küll. Seda teravust, mis võib oma olemasolus haiget teha rohkem kui miski muu siin maailmas. Aga võib-olla mõned inimesed, isegi õnnelikult abielus olles ei saa seda endale kuidagi lubada, seda mitteteravust, see käib lihtsalt nendeks olemise juurde. Ma ju ei tea. Karakter on selline. Samas ma ütlen ausalt, et meil on töö juures üks tüdruk. Selline korrektsus ise. Mina olen lohakus ise. Ja tema - noh tema - issand tema - mul tuleb sõnadest puudu. Muutub aina armsamaks ja toredamaks ja hellemaks, sest mul on tunne, et ta on õnnelik. Muidu käis ja surus oma korrektsust peale.

Minusugused naised. Hullud naised. 8ruudused naised, kes jumaldavad kirjutamist ja avalikkust, kellele selliseid vaja on? Ikka veel ei saa aru.  Hull mees Juhan Liiv. Eile käisin Viikingiga väljas. Maailmas on kindlasti ilusamaid mehi. Kindlasti. Aga üle pika aja nad räägivad minuga viisakalt ja ilusti vene keelt ja mis veel kõige imelikum - hoiavad käest kinni. Jalutavad läbi imeilusa linna ja tunnevad ennast minu kõrval mehisena, tähtsana, naljakas lausa, kuidas ma seda igatsen, et mõni mees tunneks ennast tõelise mehena minuga linnas ringi jalutades.

Kuigi seekord oli teistmoodi, meie olime teistmoodi. Aga midagi siiski oli. Midagi õrnmehelikku, mida ma ei oskagi päriselt seletada. Kõige toredam oli Juhan Liivi surmast rääkimine või temast üldse. Ta oli hull, ta lihtsalt oli ebanormaalne ja hull, kes uskus pärast venestamislainet, et kunagi saab olema Eesti vabariik. Hull, kes istus rongipiletita rongile, ja teatas, et ta on Poola kuningas. Ja visati sealt välja. Hull. Viiking vaatas mind. Vaatas. Vaatas ja korraga teatas mulle, et see on tore lugu. Noh, tegelikult ma ei tea, kas ta just seda tahtis öelda, et see on tore lugu. Aga see ongi tore ja vägev lugu. Me oleme sündinud hullusest.

(ahjaa - lugesin Vikerkaart - tundub, et arenen Lauri Tedre mõistmise suunas, see on üldiselt hea, eriti hea oli see hiinlase luuletus, ma usun, et me jääme oma väikse imeilusa keelega, mis isegi viikingile meeldib)

Kuulume Suure Venna süsteemi

Ükspäev kukkus üks klient teisele kliendile Orwelli "1984" ümber rääkima. Hästi kummaline oli kuulata. Inimesi iseloomustab üldiselt lambapäisus päise päeva ja öise ahastuse ajal. Me võime mõelda küll, et meil ei ole Suurt Venda, kes sunnib meid hommikuti kätekõverdusi ja harjutusi tegema, aga kogu paganama meedia seisneb selles, kuidas inimestele nõu anda elamise osas. See ahastuslik jutt - kui õudne, kui numbriline, kui mitteinimlik on elu ühes romaanis, kõlab jaburalt - samahästi võiks kirjutada sellest, kuidas me peame olema mingisugused tänapäeval, lihtsalt selleks, et olla edukad.

Suur Vend pole mitte midagi muud kui süsteem, kuhu inimesed kuuluvad, süsteem, mis on juba ammu enne nende keelelisust, enne nende kõige tavalisemaidki taipamisi suurvennalik. Me oleme pärit maailmast, kus kuidagi tuleb geene alal hoida. Või siis meeme või mõlemaid korraga. Eestlane olla on uhke ja hää? Kas ikka on? Eestikeelne? Eestimeelne? Minu venekeelne vanatädi Lasnamäel keelaks mul hea meelega eesti keeles kirjutamise, sest tal on kogemusi, et kirjanikud saadetakse varem või hiljem asumisele. Ta eelistaks, et mu abikaas teeks mulle kiiremas korras lapse. 

Mul ei ole abikaasat, sest mul on tahtmine teha asju isemoodi, tahtmine olla isemoodi. Vahel ei saa ma seda isegi tahtmiseks nimetada - elu on kujunenud selliseks, et ma kirjutan, et mul pole abikaasat, et mul pole last Ehkki geenid hõikavad iga vähegi potentsiaalika poisi/mehe puhul, et võiks, peaks, on juba aeg. Ema tuleb meelde. Temal hakkasid nad ka kuskil 30ndates hõikama. Potentsiaalikaks osutus mu tark ja emotsioonikas papa. Kuigi abielus. Selliseid asju hormoonid ei märka. Nad märkavad potentsiaalikat geenikandidaati ja nad annavad endast võimsalt märku. 

Minu vanatädi ja tõenäoliselt suurem osa minu emapoolsest allesjäänud suguvõsast ei pidanud minu ema sellist käiku just kõige targemaks. Aga kes neid geene ikka pidurdada saab. Kui on otsustanud paljuneda, siis nad paljunevad. Nemad ongi Suur Vend. Nemad on minu isa jutu järgi naise vägi. Minu jutu järgi allesjäämistung. Välja vupsavad nad eerostena täiesti imelikes situatsioonides. Minu puhul ilusate blondide minust 4-6 aastat nooremate meestega koos olles. Praegu. Ema puhul vist natuke teistes oludes. "Hea mees," ütles ema isa kohta enne kui too vanaema, minu emaema nägi. Ja ega ta palju valetanudki. 

"Troonide mängu" kuningas Joffrey´d mänginud Jack Gleeson pidas ettekannet kuulsuse kohta. "Troonide mängu" pole ma telekast ega arvutist kaenud. Seega mingisugust arusaama või üldist mõtet ma sellel George R Martini hüperpopulaarselt sarjal ei näe, olen mingisuguseid stseenikatkeid kogemata telekast näinud. Ausalt öeldes seks ja vägivald on toredad või vähemasti populaarsed ja sellepärast olen ma alati tänulik, et selliseid raamatuid ilmub, mis panevad uuesti inimesed lugema ja rääkima omavahel. See, et kõik need raamatud mulle endale isiklikult ei meeldi, noh see käib ka asja juurde. 

Igal juhul Gleeson olles saavutanud kuulsuse selles sarjas teatas rahulikult, et see oli nüüd küll kummaline, kuidas tema ülikoolikaaslased püüdlikult ta naljade üle naersid ja ajakirjanikud tema sokifirmat uurisid. Eeskuju - selleks oli ta poolkogemata saanud - isegi seda tahtmata. Aga teate küll - mäletate seda geenidevärki, seda, et need peavad alles jääma. Naistel käib see üsna lihtsalt - otsivad kõvade geenidega ägedaid mehi. Mina ka! Mina ka! Eksole! Muudkui loete mu blogi ja olete minu geeniotsingutes peaaegu kindlad! Olge siis nüüd lõplikult kindlad. 

Aga nähtavalt kuulsad ja edukad - ongi heade geenidega, vähemasti mõnda aega, ärge nüüd pange pahaks ega solvuge. Kõik inimesed ei saa olla Mahatma Gandhid ja kõikidel inimestel on vähe võimalust mängida "Troonide mängus" häid või halbu tegelasi. Seega - mismoodi me siis endale partnerit, geeni edasikandjat valime? Edukuse järgi! Ja edukad inimesed valivad sama sokifirma, mis valis Charlie Chaplin, või valivad sama märkmiku, mis valis Ernst Hemingway, kirjutamiseks. Huvitav, kas edukad inimesed hakkavad kirjutama Ordi arvutitel, millel kirjutab Katrina praegust teksti. Või kannavad ereoranži nokamütsi nagu Mart Juur.

Igal juhul - meie Suur Vend on olemas nii Cosmopolitanis kui ka kõikvõimalikes filmides, raamatutes, igal pool, kus me leiame või võime leida endale eeskuju, mida järgida. Ja ta annab meile mõista, et me võime rohkem alles jääda, edukamad ja ilusamad olla, juhul kui me käitume nagu Mahatma Gandhid või Jack Gleesonid või Marilyn Monroe´d või printsess Dianad. Ohjah. Kas oleme?

Ja lõpptulemusena meeldib mulle see, mis Jack Gleeson ütles: "We need to fight against our human instinct to deify our role models, but also fight against our instinct to subjugate our own individuality in the process. Star gazing is one of the most profoundly human things one can do. But perhaps we must more frequently tear ourselves away from the mystery and beauty of the starry heavens above, and rather inspect, admire and foster the moral law within."

Juhuslikult pealtkuuldud vestlus

Mees - vaatab enda ette maha. Ma ei teagi, miks ta siia poodi tuli. Joob väljas - oma kräudega, räägivad palju, räägivad vene keeles, mees vaatab ikka maha, ikka enda ette, lükkab oma sõbrale maksmiseks vee nina alla, põrutab must järjekorras mööda tolle pooleteistliitrisega, ulatab oma mündikesed kassaaparaadi tarvis kaaslasele, kes ostab veel natuke alkoholi, teatab mulle, et ta on sõbraga, et ta on. Ja siis seisab seal ukse juures, seisab ja vaatab häbelikult maha, vaatab kaua aega maha, või siis vähe aega ja korraga ütleb väikesele naisele, kes korrastab punastes vormiriietes limonaadi ja õllepudeleid müügisaalis, ütleb nii muheldes: "Ma teadsin, et ma ei saa sind kallistada ega suudelda, ma teadsin."

Ma naist ei näe.

"Ma teadsin, et see mees seal autos oli sinu mees."

Naine naerab. 

"Millega ta tegeleb? On ta ehitaja?"

? Enesetutvustus

Niih. Et siis. Mul on vist väike probleem. Olen - Katrina Helstein, 6 aastat Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat ja kirjandusteadust tudeerinud, hiljem Nigeerias lastele kreeka müüte jutustanud vabatahtlikuna, viimased kuus aastat raamatupoes töötanud, võtnud teravalt sotsiaalkriitilistel teemadel sõna Eesti Päevalehe veergudel, kirjutanud raamatutest Sirbis, Müürilehes, helilaines, oma blogis, avaldanud luulet ja ilukirjandust Värske Rõhus, Loomingus ja Vikerkaares. Püsinud kirjanduslikult pinges viimased 21 aastat.

?

On see piisavalt hea enesetutvustus.