31 juuli 2014

võib-olla läheb kõik hästi

võib-olla läheb kõik hästi.
võib-olla.

Gloria
Sattusin täna vanalinna jalutama Gloria restoranist mööda. Kunagi 2008. aasta veebruaris istusin Toomas Liiviga Viiraltis. See oli vist kogu minu Tallinna ülikooli õpingute aja ainuke kord, kus ma temaga mitteformaalselt kokku olin saanud. Tema jõi konjakit, mina tookordne tubli ja alati-kaine tüdruk, jõin kohvi koorega. Vestlus lõppes üldiselt kurvalt. Ta ütles, et ei kavatse mind minu magistritöö tegemisel eriti aidata, et otsigu ma endale uus juhendaja. See jutt pole iseenesest oluline.

Märksõna - konjak, Toomas Liiv ja väike nunnu Katrina, kes tavaliselt ei saa mitte kunagi aru, ja tookord ka ei saanud aru, miks Liiv korraga Gloriast rääkima kukkus. Aga tegi seda. Tingivas kõneviisis ja puha, et kui ta saaks, siis ta viiks kõige ilusamas õhtukleidis Katrina kõige paremate toitudega Gloriasse. Seda oli kuidagi kummaline meelde tuletada, kui läksin eile pool üksteist õhtul Gloriast mööda. Väljas istus poiss plikaga. Poisil khakivärvi teesärk üll, plikal kõige koledamad hallid tossud jalas, seljas minu meelest öösärgitaoline ürp. Jah, mu kallis Toomas Liiv. Ma enam ei tea, kas ma Gloriasse kõige uhkema õhtukleidiga minema peaks, aga sinuga kuskil mõnusalt konjakit või punast veini koos rüübata, vat seda tahaks küll, mu hea õpetaja.

Kommentaare ei ole: