Filmid, mida Pöffil nägin

"Koerte põld"
"Emme"
"Vaprus"
"Revolutsiooni inglid"
"Kodanik"
"Ainult üle sinu laiba"
"Brooklyn"
"Elu läheb edasi"
"Põrgu"
"Punane amneesia"
"Miraaž"
"Õnnelikkuse kunst"
"Kivid minu taskutes"
"Babüloonia liivas"
"Lucifer"
"Suluseis"
"Võlutüdruk"
"Mereudu"
"Jää jumalaga, keel"
"Mussoonvihmad"
"Punane roos"
"Lindinimesed"

Rõõm, kurbus, Lucifer

Mõnikord tunnen ma ennast rumalana. Lihtsalt loogiliselt hullumeelselt kidakeelselt kõikselt. "Ostan siin kaupu punaste siltidega, sest rohkemaks pole mul raha." Kuulan, ehmun, tõmbun endasse. Kurbus ja vähem kurbust. Rõõm ja vähem rõõmu. 

Vanemaks saamise rõõm on. Ma ei teagi miks see paganama kolgend tekitab hea tunde. Et nagu inimese tunne on kohe sees. Miks? Kuidas? Ma ei teagi. Lihtsalt. Nii on. Isa ütleb, et mingem üles mägedele. Et tehkem üks korralik pidu - aga eks näis. Võib-olla teemegi ühe korraliku peo. Vanaks saamise peo. 

Gust van den Berghe "Lucifer"

Et kui mõnel on plaanis kinno minna - ikka Pöffist räägin, onju, siis "Lucifer"is, mis on üles võetud ringikujulise kaameraga, et meenutada tsipake Hieronymus Bosch, siis ma lihtsalt leidsin sellest filmist Johann Köleri ema ja isa. Ehkki noh jah, seal olid nad õde-venda. Vend oli paras joodik ja mängur, kes viis lõpuks terve pere hukatusse. Sellised vanad olid nad mõlemad. Lucifer tuli, tegi santi teeskleva vennakese terveks ja võrgutas õe lapselapse, ja kadus. Filmilindilt kumab midagi, ma isegi ei oska praegu selgitada, mis see täpselt oli. Igal juhul, kuidagi väga naljaka seosena ja äärmise sarnasusena, tuli korraga, järsult hoopistükkis Köler meelde ja kõik need imeilusad ikoonid, mida olen lapsest saadik kirikus käies näinud. 

Asjad, mida keha lubab teha ja mille puhul protestib

12 ja pool filmi ära vaadatud.

Täna läbisin siis oma elu esimese 3d kino. Poolpimedale on see päris huvitav kogemus. Noh, ütleme nii, et kui üks mu silm teeb nagunii enamuse tööst ära, ja teine tekitab vahetevahel selle va päriselu 3d-efekti, siis nüüd Godardi filmi "Jää jumalaga, keel" vaadates - oli kõik kuskil kolgend minutit hästi hästi põnev. Poleks iialgi uskunud, et nii inimeste kehad, kui ka lambid, lilleõied, koer muutuvad käegakatsutavateks sõna otseses mõttes. Hästi hästi kummaline ja mõnus tunne oli. Aga kui ma siis välja jalutama läksin ja tagasi üritasin saali saada, siis ei saanud ma enam aru, et kus ja mis ja kuidas ja sellest tegin ma järelduse, et mu vasak ülinägev silm, ei tunne ennast kolmdees eriti kodus, et pigem olgu päriselu kolmdee. Aga need, kellel kõik funktsioneerib, kolmdeetage, sest see on tõesti väga äge.

Filmid, mis meenutavad teisi filme ja tunded

Mõnikord taban ennast hirmudelt, mõnikord mingitelt kummalistelt hetkedelt, kus ma näen, et kaadrisse on saadud see Nikita Mihhalkovi "Oblomov" (see oli natuke olemas "Revolutsiooni inglites") või too Michelangelo Antonioni "Zabriskie Point". Mõnikord tekitab see emotsionaalselt vaba inimese tunde. Eile käis kena blond tütarlaps meestuttavaga pärimas, et miks Pimedate Ööde filmifestival, et kas ainult öösel näidataksegi filme või. Noh, mitte päris. Aga igal juhul oli see armas, et ta käis. Ja igal juhul on vahel hästi tore, kui inimesed käivad ja lihtsalt küsivad. Sel aastal on mul nii palju aega, et ma olen endale selgeks teinud enamus filmide sisututvuse ja suudan kõik ette vurada, nii nagu korralik inimene kunagi. Nagu mul poleks sõpru ega omaenda elu see viimane nädal aega olnudki. Kuidagi kurb on. Isale tahaks kõige selle peale helistada, samas - mis kuradi pärast ma peaks seda tegema. Kolm päeva tagasi juba helistasin.

Kurb on. Lihtsalt. Nahaalselt ja valusalt. Täpisteaduslikult. Kurb.

Täna hommikul olin piiksutaja pressiseanssidele. Päris kummastav kogemus näha elusast peast imeilusaid eesti näitlejaid, kes ka muide osalevad žüriis.

Imeline ja ilus film "Elu läheb edasi" - seal jooksevaad nad ka düünidel, õnnelikud, vabad, ilusad. Muud viidet Antonionile polegi, aga sellest täiesti piisab. Selgus, puhtus, rõõm. Kõik üheskoos. Kõik võimsad. Ehkki esialgu on suur segadus, suur hirm. Sest aktivisti tulistatakse ja kaks tema last on ohus sel ajal, kui ta haiglas ennast ravib. Ajakirjanik Martha, kes leinab oma poega, tunneb poisile-tüdrukule kaasa ja nonde ema arst lihtsalt suunab ajakirjanikule nood kaks last hoolitsemiseks, seni kuni olukord stabiliseerub. Palju vaikust, palju ilusaid kaadreid, ja siis see  imeline Martha transvestiidist armastatu, kes teatab pärast pikka lahusoleku aega oma naisele, et kui too kadus, ei suutnud ta tükk aega oma Dietrichit teha, see tundus nii labane. Imeline Mehhiko loodus. Ja düünid. 

Emotsioonid murravad peale ega lase lahti

Vinko Möderndorfer film "Põrgu"

Ma ei ole ilmselt tükk aega mõelnud, mis juhtuks siis, kui ma ei töötaks. Või siis, kui mul ei oleks vanemaid, või siis, kui mul oleks lapsed ja mees ja korter ja ma ei töötaks. Seda filmi vaadates - jõuan kuhugi kõige viimasesse põrguringi, kus pole mitte midagi muud teha kui nälgida, keppida ja oma isiklik neer maha müüa, oma lapsed ära anda. Ja see muudkui süveneb ja süveneb ja süveneb ja läheb aina hirmsamaks ja hirmsamaks ja hirmsamaks. Ja siis nagu ei oskagi kuidagi olla, aga ära minna ka ei saa. Lihtsalt - tahaks nagu lõpuks teada, et mis juhtub, et milleni see kõik viib. Endiste idabloki maade tõenäoliselt 2010. aasta töölt lahtilaskmised tulevad meelde. Ja raevukas kapitalism, mis surub lihtsalt inimesi nende kohtadest välja, minema, ära. See on jõhker ja valus film. Siin ei anta järele inimese võimalikele halastussoovidele, et ärge nüüd niimoodi ka meie peategelasega tehke. Lõpuks ei suuda alluda sellele valuemotsioonile, hakkab juba kergelt naljakas. Ennast tuleb kaitsta. Ise ka ei tea, mille eest täpselt. Aga, mis seal salata - emotsioon kestab ega kuhtu. Hirm mutrikese rolli ees kestab ega kuhtu.

Püüan ikkagi

Mõned olukorrad, kus tunned, et inimene on elus väga palju haiget saanud. Ja saad aru, et sa ei saa öelda, et lõpetage ära. Lihtsalt ei saa. Ja ei ütle ka. Sest ükskord oled öelnud ja ega see head tunnet küll endaga ei toonud. Inimesed pole alati valmis võtma vastu teistsugust enda kõrval. Nad on nii kramplikult kinni milleski lausa kummalises. Aga jah. Las see olla nii. Las kõik olla nii, nagu nad on.

*
Natuke veel inglitest.

Alexey Fedorchenko film "Revolutsiooni inglid"

See, mis toimub Ukrainas saab selle filmiga selgeks. See, mis toimub Lasnamäe vene lütseumi ajaloo tunnis Maarjamäel, saab selle filmiga selgeks. Aga see saab ka selgeks, et kui 1920ndatel teevad vene avangardistid omast arust uut ja huvitavat kunsti, muudavad maailma, lõhuvad kõik selle, mis enne neid oli, kui nad kõige vihasemal bolševike-valgekaartlaste võitlemise perioodil suvalise mehe külatänavalt endale poseerima kutsuvad sõduripajuki eest ja tollest kuju välja raiuvad. selle viimase suskavad nad kiriku taha niimoodi, et rahvas tuleb kokku ja kaeb ja kaeb ja kaeb. Silmad jõllis ja härra Zahhar see va skulptor teatab, et see on Juudas, esimene avangardist, esimene antikristlane, esimene, kes võitles selle metsluse vastu. Vaene modell puuakse sellesama kuju külge ja kuju, noh te ise võite kujutada ette, mida kujuga tehti. Umbes samamoodi käitusid handid nendesamade kunstnikega, kes kobisid kohale, et noid venestada. Film iseenesest on natuke pikk, natuke lonkav, aga praeguses olukorras küllaltki põnev vaatamine. Põnevad on ka need va loomastseenid, kus koertele seotakse selga tiivad. Selle peale tuleb kohe kuidagi kaasaegne juutuub ja hunnik loomafännidest sõpru meelde. Ja filmikeelde on põimitud ka imeline Venemaa loodus. Aga jah... Minu seansi ajal oli kuulda ka mõnda norskamist.

Revolutsiooni inglid

Pöff on tore. Kiire. Napakas. Hullumeelne ja tore. Selles rütmis ärkamine ja elamine on tore. Uued inimesed. Uus tuhin. Uus elu. Kõike on korraga liiga palju. Liiga sügavalt, liiga kohal.

Eile - see vene film "Revolutsiooni inglid" - vastikult ebamugavalt postmodernistlik, kõned põletusmatuse teemal, Juuda monument, handid, venekeelselt laulev handi mammi jalutusraamiga, tiibadega taevasse lennutatud koerad tsepeliiniga, (no mida te tänapäeva feisbukis ringi tantsides ikka otsite, loomi, vabandust, mina otsin loomi) siil, rahvariietes handid, kassiküünarnukimaa pisikene lugu, mis on venemeelselt kokku räägitud, aga samas sellist üleüldist efekti, nagu poola Jerzy Stuhri film "Kodanik" see ei saavuta. Mõned asjad on naljakad, imelikud, hirmuäratavad, kokkuvõttes tekib ikkagi küsimus, mis juhtus 1934. aastal Handimaal. Selles mõttes on see huvitav film. Aga venestusaktsioon, millega tuleb ilmselt ka ukrainlastel praegu toime tulla, toimib ka selles filmis. Toimub sel hetkel kui Polina Schneider õpetab hantlannadel endale ruuži näkku panna, lõikab maha noore tüdruku pika patsi, surub pisikesele beebile näkku punase huulepulga. Ja on haige, sest Kasu-Mi - see hantide jumalanna, teeb ta haigeks.

Ohjah. Jõudsin noormehele peaaegu sõna otseses mõttes külge lüüa. Ja kommenteerisin mittekülgelöömist nõnda: "Mõnel paremal ajal ma oleks sind praegu löönud."

Minu lõpmatu flirtimis- ja jutustamisjanu ei hoia end kunagi vaka all. Selle pärast on vahel ehk piinlikki.

"Nii et siis praegu on halvem aeg?" küsis noormees vastu.

"Ei, no, ma ei tea. Igal juhul ma ei löö sind. Ennast löön. Mitte füüsiliselt muidugi."

Mitte minust, aga siiski, kui ma kunagi leian kellegi, kes...