20 november 2014

Revolutsiooni inglid

Pöff on tore. Kiire. Napakas. Hullumeelne ja tore. Selles rütmis ärkamine ja elamine on tore. Uued inimesed. Uus tuhin. Uus elu. Kõike on korraga liiga palju. Liiga sügavalt, liiga kohal.

Eile - see vene film "Revolutsiooni inglid" - vastikult ebamugavalt postmodernistlik, kõned põletusmatuse teemal, Juuda monument, handid, venekeelselt laulev handi mammi jalutusraamiga, tiibadega taevasse lennutatud koerad tsepeliiniga, (no mida te tänapäeva feisbukis ringi tantsides ikka otsite, loomi, vabandust, mina otsin loomi) siil, rahvariietes handid, kassiküünarnukimaa pisikene lugu, mis on venemeelselt kokku räägitud, aga samas sellist üleüldist efekti, nagu poola Jerzy Stuhri film "Kodanik" see ei saavuta. Mõned asjad on naljakad, imelikud, hirmuäratavad, kokkuvõttes tekib ikkagi küsimus, mis juhtus 1934. aastal Handimaal. Selles mõttes on see huvitav film. Aga venestusaktsioon, millega tuleb ilmselt ka ukrainlastel praegu toime tulla, toimib ka selles filmis. Toimub sel hetkel kui Polina Schneider õpetab hantlannadel endale ruuži näkku panna, lõikab maha noore tüdruku pika patsi, surub pisikesele beebile näkku punase huulepulga. Ja on haige, sest Kasu-Mi - see hantide jumalanna, teeb ta haigeks.

Ohjah. Jõudsin noormehele peaaegu sõna otseses mõttes külge lüüa. Ja kommenteerisin mittekülgelöömist nõnda: "Mõnel paremal ajal ma oleks sind praegu löönud."

Minu lõpmatu flirtimis- ja jutustamisjanu ei hoia end kunagi vaka all. Selle pärast on vahel ehk piinlikki.

"Nii et siis praegu on halvem aeg?" küsis noormees vastu.

"Ei, no, ma ei tea. Igal juhul ma ei löö sind. Ennast löön. Mitte füüsiliselt muidugi."


Kommentaare ei ole: