kompsud

uni raevukas uni
sa seisad mu silmas
mu südames
nii palju kui sind on
rõske valusa hommikuni

ja sis võtad kompsud kokku
jätad lille maha
selle lille
mille su sõbranna sõbranna
ei jõudnud
sinust eemale
ega minusse
ega kuhugi mujale panna

ainult su rinnataskusse
ja sis

jääb see kõik
ikkagi minu juurde
sinu naeratus
ja minu valu

kinnisvaratus
varem või hiljem
kui meid on siia maailma piisavalt vähe jäänud
ei kinnitu ükski vara
vaid ebeleme õhus

(ja armastuses)

nagu mõnes naljakas multikas
varatu on alati kõige ägedam olla
naisetu, mehetu, lastetu
sis tundub, et midagi toimub
midagi juhtub
midagi muutub

midagi kohe kohe kohe

(kui nii on muidugi terve elu ja kogu aeg, sis on natuke jama)


ahet sa tahad sis pisike olla?
Laurile

aga pisike on alati suhteline

kui sa oleks sisalik
sis oleks see teine
kui oleksid inimene
kui aga elevant
sis teine kui inimene
sipelgas
sis teine kui sisalik või elevant
olla tuleb lõpuks see,
mis antud
kasvõi jumal
kasvõi kohe

Vahel

Louise Bourgoise (1911-2010)

minu eliitleedi
tema moodi tahaks elada
selline vinge, vihane, eluaeg kunstnik
naine

jaa nii ta on

---

maailmas on palju inimesi, kelle moodi tahaks olla
aga mitte kelleks
vahel ma helistan sulle
ma kuulan ja korraga tean
kõik lihtsad inimesed on nii head
et ma tahaks nad kõik olla
mittelaisk, mitterumal, mittehaavatav
lausega, et ei olegi praktiline
et ei olegi liiga kõhn või ebamääraselt määratud hulluks
maailmas on nii palju inimesi, et ma tahaks vahel naerda
ennast nende seas välja

nii nagu sina seda minuga teed
minusse teed
minuks teed

vahel

perekond

ma olen sinuga
mis sis et ma pole seda alati olnud
mis sis et enamus enamus nendest inimestest
keda ma armastan
(ja keda sinagi põgusalt oled armastand)
on surnud

mis sis et ma ei saa rääkida
seda, millist head pirukat oskab su naine teha
sest mu vanaema tegi
mulle igaks sünnipäevaks
napoleoni koogi
ja tappis ära mu lemmikkana

mis sis
ma olen ikkagi see
kes ma olen
just sellepärast
et mind on niimoodi armastatud
ja ma ei taha olla
kõige tähtsam

(valejutt vahel ikka tahan ka
täpselt nagu sina)


***
lobamismokk asub Tartus
elu on endiselt ilus
mehed on liiga noored
absoluutselt kõik ja  maailm tiirleb

ei jõua ära tiireldagi
selle ümber, mis ilus

mu väike õde lebab voodis koos koeraga, tal on suured hallid silmad, pehmed blondid juuksed, mis kunagi ulatusid maailma teise otsa ja pisut murtud süda, ta ütleb, et see mees on minu jaoks liiga suur ja see mees on ka, ta teab, ta teab, et see, keda ma armastan, et see ei ole ei suur ega väike, ei pikk ega lühike, ta on täpselt nii suur ja väike ja pikk ja lühike, nagu mulle vaja on, ma musitan teda põsele, ta on soe, ta on hell, ta tekitab minus tunde, et elu on - siin, meie ümber, kohal.

ma ei karda enam Tartut ega Võrut ega isa ega isegi mitte oma vanatädi, kes helistab järjekordse jõhkrusega hommikul mulle, et mind oma kardinaid vahetama kutsuda, ma ei ole teda jällegi tükk aega näinud, tema teravust, tema kohatist jõhkrust, mida ma lapsena kohutavalt nautisin. Jah, ma olen natuke tema moodi, natuke kuri, natuke ennastsalgav, natuke nagu ma olen, natuke, natuke. 

lood ja lood

kirjutamise kõige ebameeldivam moment on see ,kui sa ei kirjuta, vaid loed, ja kui sulle tekst üleüldiselt ei meeldi, mina olen stiilipede, hoolimata sellest, et minu stiil ka aegajalt jooksutab mu enesegi juhtmed kokku, rääkimata teiste inimeste ajus tiirlevatest juhtmetest, sest ma lihtsalt ei pruugi aru saada, mis värk on.

Eile tegin lahti raamatu Elmar Ilbist. Täitsa ok raamat oli. Oleks võind ägedam olla, aga ei olnud. Vägivaldne, ropult ja julmalt vägivaldne, nagu oleks kogemata sattunud kuhugi omakohtu maailma, aga eks me sattusimegi, nii kui keegi kellegi peale kaebas, oli suht tõenäoline, et nii too sai oma koosa kätte ja peksa ja nahutada tuhandeks tükiks, nahutajaks oli loomulikult mees, kes muul moel elatist ega armastust ega oma isiklikku tahet peale ei oleks osand suruda, kui ainult tapariistade ja veel millegagi, julmusega, millesse siiratud pisukest viha nii venelaste kui ka inimeste vastu üldse. Nii lihtne on inimesi tappa pealakke joonistatud loosungiga, et Eesti eest!

Raiped ütlen ma selle peale.

*
Poognast teen ägeda koha, poogna inimestest ägedad inimesed, poogna maailmast kõige ilusama ja huvitavama maailma üldse. Ja kui ei tee, sis tunnen ennast sitasti.

Ja seda paganama Nigeeria filmi tahan ma ikkagi teha.

*
eile käisin jalutamas ja sain tasuta oakotlette süüa, muidugi see polnud eriti tasuta, sis pidi tädile oma eluloo ära rääkima ja noh õnneks mul on nüüd millest rääkida. (vahel ma tänan jumalat, et ma olen nii napakast ja naljakast perekonnast pärit)

*
papa nõuab ikka veel, et ma omale mehe majja tooks

täiesti võimatu ettevõtmine
enne võiks normaalselt ja rahakalt kirjutama hakata, niimoodi, et mul endal söökki laual oleks, minu meelest võib mu mees täitsa mind mitte ülal pidada ja mina võin ise olla see, kes suurema osa rahast sisse kasseerib, aga noh muidugi häda ja viletsus on neid lapsi saada, ohjeesus ja kellega ma neid lõpuks ikka saan.

ei tea

*

teineteiselt

mu kallis
millal sa tuled
mu juurde
ja kui tuled
kassa armastad mind
kas minagi

mõned hetked sõlmlevad valuks
ja meie ei räägigi enam
otsekui teineteiselt vaikust ja armastust
aina paluks ja paluks ja paluks

*
kõikides lugudes on midagi julma ja käredat, midagi, millest me inimestena kunagi lõplikult aru ei saa, nad peatavad meie olemise, meie naeratuse, olen just just just sinuga seal, selles vaikses ja rahuses linnas, kuhu keegi tulla ei saa, me räägime päevade viisi armastusest, mida meie kunagi ise tundnud ei ole, sina räägid täpsemalt, nii et mul hakkab hirm, sa oled nii paljudega seksinud, maganud, lapsi teinud (noh tegelikult tegemata jätnud), et vahel on mul tunne, et ma vihkan sind, tegelikult, armastan, armastan rohkem, kui sa arvata oskad, armastan meeletult, armastan nagu inimest, kellega on võimatu midagi muud peale hea olemise jagada

jagada luulet
jagada sõnu
jagada ilu

jagada tunnet
sellest ilust

jah
ma armastan ilu
sinus kasvavat ja sinuks saavat ilu
iga kord
kui ma sind näen
ja puutun

puurilinnust sõber

kunagi kutsusin teda tulnukaks
praegu on ta väike prints
võib-olla on ta tõesti see päikest
mööda taevast ringisikutav

ta on selline
kellega sa lähed
kuu peale
ja kuu peal on täitsa täitsa täitsa tühi

totaalne tühjus

ja ta vaatab sulle silma
nii

täielikult silma
ja ta räägi 
ta ei räägi kunagi liiga palju
ta haarab su käest 
ja küsib

et kasse kurv
ja sa vaatad kurvi

ja vaatad tema lokke kurvi taustal
ja kortse kulmu kohal
ja kätt, mis otsib kuskilt koti seest välja
vana märkmiku
kuhu ta kritseldab kurvi

ja päeva ja lille ja maailma
ja maagia

kurvist saab tema kritseldatud tee
sis vaatab ta oma suurte silmadega sinu silma
ja ütleb

räägi mulle lugu, kallis Katrina

ja sa ei saa sinna midagi parata
räägid
räägid kohe mitu lugu
ja sis kogu selle rääkimise peale
läheb su hääl kähedaks
ja sa tahaksid juua

ja korraga sa vaikid
ja tema on joonistanud kõik su lood 
oma märkmikku
kõik need kuuinimesed ja sisalikud
ja sinu silmad
ja sinu naeratuse

ja sibulad ja vanaema 
ja kirikud

ja sis sa lähed
ja teed talle kõdi

ja sis ongi

puurilinnust saanud laiatiibne
sõber taevas
või sis kuu peal

koos sinuga

emotsioneerimine

peab emotsioneerima
kõige ilusama naeratusega
kutt

poes

otsib sõbra pooleaastasele pojale muinasjuturaamatut

ja ta lõhnab veel

nii hästi

et ma otsiks veel seda paganama raamatut koos temaga seal muinasjutunurgas

a vist ei tule välja

------------------------
ja sis tuleb suurte mustade prillidega letti

kohe selline
langusfaas

keegi ei ole kunagi liiga ilus, et olla tõsi

*****
Kui mõni silmanähtav tolvan ütleb mulle, et mu luuletus on talle meeldinud, siis on mul tunne, nagu oleksin tal tasku kallal käinud. (Auden)

*
ja enne teda seisab letis ilus ilus ilus täpselt niisama ilus ja armsa armsa armsa käitumisega hra tal on isegi kõige toredama inimese eesnimi ja ohjeesus

poiss

selline indigolaps
nagu kolleeg teda kutsub

--------
ja ennast guugeldades leidsin end headeridade koduleheküljelt Helena Läksist rääkimas
või noh oma arvustuse tema luulekogust

kuidagi hea oli enda nime vaadata

nii tähtis kohe

ahjaa

Tuvinaisega on see, et ta ei kohtund tuvimehega, mis on täielik jama, sest hra Õnnepalu võttis kogu preemiaraha ja ülejäänud said kah midagi, a minu tuvinaine jäi ilma

täits prr kohe, aga raha ma tahan tema eest ikkagi saada

ei tea

tuleb vist pruulile saata, aga mis sis kui ta ei vasta?

ehhh

õnneks sobivad mu surmakassid paremini, kui mu tuvinased
kassid
endiselt

aga raha saab ju nende paganama kasside eest nii kuradi vähe
uhh

talume ära

tead
kõik jamad

(ja tegelikult ka lood)

algavad sellest, kui keegi ei saa aru
ja sellega saab haiget
noh ei saa aru, kuidas olema peab
(ma ikka veel loiult, tihedalt, kindlalt usun, et inimesed saavad teistele haiget teha ainult siis, kui nad on nii segaduses, et nad ei saa aru, ma usun inimese headusse, ma usun sellesse, et elus toimib kõik läbi armastuse, aga vahel, vahel me unustame oma kohustuse

sest eelkõige on see kohustus

armastada, seda välja näidata ja vahel, vahel me ootame, et teised meid armastaks, kohutavalt, plaaniliselt, hukatuslikult palju, ja kui nad täpselt nii armastavadki, siis olemegi katki, ja hea ei ole olla, armastus, nagu headuski, on mõnes mõttes tühjad mõisted, tühjad valud, tühjad sõnad, täiesti täiesti tühjad, enne kui neid ära ei täida lugudega, näidetega, hoolimine on midagi täpselt sarnast, ma tean, millest ma räägin, vahel räägin ma ometi endast mööda, endasse, endaks)

kuidas sis peab, küsid sa, ah jäta küsimata, anna endast lihtsalt parim, püüa minust aru saada, ka siis, kui ma järgmisel hetkel ei kuula sind, ei lobise innukalt ei kirjanduse ega armastuse ega jumal-teab-mille-kohta, sest ma olen omaenda häälest ja sõnadest väsinud, aga nagu näha, sina ei ole

veel

sest sa ei palu mind istuda rahulikult nurgas ja oodata, oodata, oodata selle näituse avamise, vabatahtliku töö või jumalteabveel kellega

ma ei saa, sa tead külll
veel

aga ühel hetkel hakkab see sind tüütama

ühel hetkel haarad sa endal peast kinni ja hakkad karjuma
et mis inimesega

ja mina hakkan sulle vastu karjuma
et mis inimesega

ja sis ongi kogu romaan
või moos
nagu vanasti öeldi

aga võib-olla
võib-olla me talume selle ära

lugusid muistsest vabadusvõitlusest - et poleks igav

kõlakad käivad
et sa võtsid naise, mu arm
läksid mehele, mu arm
aga mina

mina ei suuda praegu kumbagi olla
tüütu natuke

vana naine on õnnelik etümoloogiasõnaraamatust
kohe näha, et inimesel on huvitav elu

iseloom

sääl ma sis nüüd olen
me kõik oleme
väiksed õnnetud ja õnnelikud inimesed
kõik inimesed

heade ja halbade omadustega
miks mõned inimesed teevad vihaseks
miks mõned inimesed on minu jaoks vihatavad
miks kogu mu kurjus lahvatab teatud situatsioonides

miks?

*
kadedus? kättemaks, mingi alateadlik, selline kuraasiga, vihane, solvunud?
miks ma inimestest halba räägin?
kuidas ma seda teha julgen?
miks ma julgen?

hea küsimus, kohati tundub liiga hea, et olla tõsi ja liiga tõsi, et olla päris
liiga ilus, et olla hea, liiga hea, et olla ilus
miks ma alati räägin, miks ma ei mõtle, miks inimesed alati räägivad
miks nad paaniliselt püüavad mõista ja mõelda
miks

mis me sis teeme, kui rääkimine saab otsa
kas me siis hakkame olema, kandma häid riideid ja õiget naeratust
mitte intriigitsema, mitte rääkima lollusi, mitte naerma, kui on tegelikult nutu koht

miks sa nii teed? ta vaatab mind nii tähelepanelikult ja täpselt, ja ma armastan teda tema julguse eest minu tegudes kahelda, mul ei ole sõpru, sest ma ei taha, või ma i oska, või veel midagi, päris ausat ma mõtlen, mul ei ole kedagi, sest ma tunnen ennast nii paremini, lihtsamini

aga ikkagi

miks sa nii teed?

ma i tea, kõik on nii teinud, mina ka teen nii, ehk haiget, ehk lõhun, ehk jooksen peaga vastu seina, tegemata suunda valides selgeks, mis mind ees ootab, lihtsalt igaks juhuks, tundus õige

ma ei võta ühtki postitust maha
sest ma ei võta
sest ma räägin alati liiga palju
seekord kaa
ja see on vahel

iseenda tundmaõppimiseks hädavajalik
mul on tõesti vastik iseloom

*
norra metsas sünnivad kõige hullemad murtud sädemed ja südamed

suri ära hull tüdruksõber
aga mitte tavaline
selline, kellesse poiss elus esimest korda
kiindus armus - kellesse ta hoidus
kelleks ta hoidus
kellega linna peale ringi jalutas
ja mitte lihtsalt ei surnud
vaid läks sinna
kus tema eluaegne sõber
justkui armastus
oli läinud - enesetappu

ja sis

see maastik
see meeletu mägede maastik
mille taustal on näha ainult valu
ainult igini nutvat meest
ja sis

see ei tundu enam ekraan
see tundubki mägede põiklemine
kurbuseks, kõige ilusamaks kurbuseks
ja selle sees pole ühtegi murtut südant
isegi mitte
seda vanaema aias kasvavat

ja ometi
on

*
koristamatud toad

raske on jah
olla sünges korteris
mida oma olemasoluga ilusamaks
ei saa
mitte kuidagi teha
vähemasti enda meelest

kuhu sa ikka arened, kui ise ei loo oma kätega
ma ei tea
mulle meeldivad vanad majad
koristamatus
ja peaaegu alati tolmukorra alla jäänud peegel

mõni mees astub sisse ja mõtleb
kuidas siit sellest klaustrofoobilisest mustusest ja korratusest lahkuda
mina vaatan tema poole

ja olen
nagu olen
tehke, mis tahate

kui tundub, et teisiti tahate
asuge koos minuga asja kallale

loomapäevad - kaitses seisund

puhkepäevad on joomapäevad
eile käisin ringi nägu koer
täna käin ringi nagu koer
homme käin ringi

ratast

tööl

inimestega kokkusaamine on ilus
endaga kokkusaamine on raskendatud
leiad üles, kaotad ära
teed nägu et tead
kessa oled

aga tegelikult
kurat ei tea sa midagi
ega kedagi

tahad olla eluaegne kangelane
tegelikult oled lihtsalt naine
väikeste tissidega ja kohutavalt koleda
näonahaga

keda mitte keegi ei taha
ja kui tahabki
sis sa ise ei taha
ei julge

natuke sitt lugu eks ole
seda va vaprust jääb väheks

*
see on nagu sõidad isaga, kes muudkui köhib röga ja on kergelt paksuke peipsi veerde ja ta tuleb autost välja, me katsetame tema uut gpsi ja ta seisab seal, lihtsalt seisab, lapsevanemad, kaks noorema põlvkonna esindajat, minuvanused tuuletavad koos neljase ja kuuesega tuulelohet ja isal on hirm, korraga, täiuslik hirm

sõidame siit ära

ja mina mõtlen, et kuhu, ta peab siia sadama ehitama, ja mina mõtlen, et kuhu, istun autosse ja me sõidame saja meetri kaugusele vanematest lastega

kelle pärast mu isal, sellel kuuekümneaastasel mehel on hirm, et kohe langeb terav tuulelohe kellelegi lastest pähe või kätte või kuhugi

mina olen aga kohutavalt pahane, kas tõesti pole tal jalgu, et jalutada sada meeetrit eemal asuvale platsile

isa
ei ütle midagi

minu väike paks isa

kellele ei meeldi käia ei jala ega muidu, solvub mõneks ajaks

jah ja gps seadme ajasime täitsa lolliks omadega

*
mina mäletan, kuidas me mängisime lastega ühes vanas obinitsa maakodus telekat, joonistades aknaruudule arve ja numbreid ja kuulates kuuldamatult aknaruudutagust maailma

tädi sai vihaseks, sest me rikkusime aknale õhates läbipaistvust

aga meil oli nii huvitav
et õudne kohe

kuskil algab kompuse luuletus nii et laual on kaks eset üks nendest on juuksekarv

jah

võib-olla just seda hägustamist, lapsemeelsust ongi vaja, et poleks nii külm, et ununeks külm, ma ei tea

*
ühel ilusal päeval
sain sõbraga kokku
ütlesin, et teen seasüdamesuppi

(hiljem sain teada, et südant tuleb keeta ligi kaks tundi enne kui ta söödavaks muutub, mina tükeldasin sõbranna juuresolekul seasüdame ära ja toppisin potti ja tegin suppi

head)

me sõime südamesuppi, rääkisin sõbraga teisele sõbrale, kellega saime samal päeval (või ka õhtul, see oli muide suur reede) 

sis läks mu sõber näost üleni valgeks ja mõtles, et ma sõingi, päriselt, nagu Aafrikas söödi peale kohaliku peamehe surma, tolle südant, nii sõin minagi kellegi südant

ei

vastasin mina
kuidas sa üldse

ei

sõber vaatas mind kummaliselt
ta teadis, et mulle, nagu igale teisele inimesele meeldib meeldida, südamesse minna, korraldada, korraldatud olla

natuke tedagi seest süüa

tead küll
eestlase kõige parem toit on teine eestlane
või sis venelane või sis muulane

veidrad lood

saada mind vabapidamisse
ja ma olen nagu mu ema
mu kallis isa

ma suren ära
liiga varakult
et sa oleksid saanud

tegelikult sa ei julge,
aga sa ei tunnista seda mitte kellelegi,
kedagi päriselt armastada,
oled nagu mina, lihtsalt meessoost

ma suren ära
liiga varakult
ja liiga põhjalikult
ja liiga iga päev

mu endine kallim sõidab sõbrannaga Hispaaniasse
kogeldes sõnub tüdrukut sõbraks
nagu oleks midagi valesti

võib-olla on ka
ma ei viitsi sellesse süveneda
ma tahan olla nagu ema

surra liiga varakult
niimoodi
ei pea tegema seda
mida tehakse

minnakse lahku ja ollakse õnnetud
ollakse pettunud
ollakse solvunud maailma peale

ma tean

*
Eile sis Mustas Puudlis, oli ka, oleks võib-olla ägedam olnud, aga ma saan aru, et ma olen üdini  luule-kirjanduse inimene, kes veab luulet kuulama neid, kes seda nii üdini ei ole, näiteks mu punapäine jaapanlanna, aga sellegipoolest on tore temaga käia sellistes kohtades, sest seda otsekohesust ooojaa seda ma armastan rohkem, kui oma elu

mart velsker kirjutas hra krulli luulekogu kohta, nii hästi, et hing kinni ja krulli on ikkagist üsna raske lugeda, aga püüdlikult ikka tasub lugeda. kompuse võtsin praegu ette, tema on kaa väga väga väga äge, aga sellegipoolest keeruline lugeda, natuke liiga palju kuhjatud kujundeid, kuigi forellid ja lusikad ja isamaa lähevad talle kõik omal moel kohutavalt palju korda ja seega tekitavad sellise kummalise põiming mustri, ehkki selle luulekogu oleks võind ikkagist mingil toimetajal üle vaadata lasta.

ohhjeesus

kohatu

kassid koerad
lõbusad vähemlõbusad lõustad
ja nii edasi
hing tiirleb kinni ja lendkonnaks

hommik bussi ootel
supi tegemisel

kogu aeg ootab uuem ja parem
ees, taga, horisontaalis, vertikaalis
meeleolud

keelevalus

kõik rabab ja sõnastab ennast
ikka ja jälle

inimesed ei muutu kunagi
vaid mõned uued virvendavad keelenimetajad
tulevad sisse, kaovad ära

nii nagu ikka
kogu aeg

sammaldund seinast kasvab välja
väike kask

temagi koht
maailmas - võiks olla kohatu
aga sammaldunud seina sees
ei pruugi enam toimida kohta
nii märgistab kask kohatust

sõidan pärnust tallinna
suur silt kohatu
mis koht see on
see kohatu

ei mina kirjuta näidendeid

ma üldiselt kardan liiga suurt võimuvastutust
ja ma ei tule sellega eriti toime
sest ma tean, kuivõrra
inimlikult paheline võin ma olla

ja vahel, noh vahel on see väga tore, vahel on see kohutav
inimeste heaoluga arvestamine on oluline
minu heaoluga arvestamine on oluline
aga kasse minu väikekodanlik mõtteviis on hea
see on alati
pisut küsitav

igal juhul me elame ajastul ja kohas, kus kõik sõltub meie enese oskusest tähele panna ja tunnetada neid inimesi, kes meid ümbritsevad, ka ennast ja selle kaudu teha ka otsuseid, mitte liiga kaua, aga siiski teha otsuseid, vaadata, mis on vajalik ja kuidas seda ellu viia, hooldada, hoida jne.

selles mõttes olen vägagi Markus Miesseni mõtte poolt, et igasugune kaasav demokraatia viib totaalse anarhiani, kus mitte keegi ei tunne oma kohta ega oma kohust ja see on omakorda täielikult nõme-vastik-ebavajalik.

mikro on mulle selgeks teinud, et ma arvan, et inimese õigus on ühtlasi ka tema kohustus, et inimesel pole mitte ainult õigus seksuaalsele vabadusele või oma seksuaalsusele, vaid tal on ka kohustus olla keegi-miski. ühesõnaga kangelastest ei peaks ainult raamatuid lugema, vaid iseennastki võiks-peaks kangelasena tundma, teadma, kes-mis oled ja selle nimel seisma, selle eest võitlema

ükspäev sõitsin ühe imearmsa tüdrukuga tallinnahe, rääkisime tulevikuplaanidest, tüdruk tudeeris juba aasta otsa juurat, ei taht tudeerida, aga kuna raamapidajast ema ja bussijuhist papa ei arvand, et talle kõlbaks olla kondiiter, sis ega ta kondiitriks ei tudeerindki

tüdrukul oli hirm teha nii nagu süda ütleb

süda ütleb igasugu asju
süda paneb kahtlema, himustama, jooksma ära, jooksma kellegi-millegi poole, vahel endalegi valetama, süda teeb selliseid veidraid ja kummastavaid asju, südamel on soe ja külm ja kõike muud, süda silbitab sõnu, süda avab hinge maailmale, süda teeb asju, südame lugu on vahel täitsa kurb lugu, palju kurvem, kui see ratsionaalselt otsustatud armastuse lugu, isegi ratsionaalselt otsustatud kulgemise lugu

süda on

alati pisut haige

olgu tegu sis seksiga või elukutsega või huvialaga

süda annab mõista, et aega on vähe, et ta ei tööta piisavalt kaua, et ta võib alati rikki minna ja siis ei saagi joosta, hüpata, karata, armastada, mitte miskit ei saa, siis saab ainult mitteolla enam

süda  on see, mis paneb minu sõbra tegutsema, kui ma ütlen, et ma kurat ei tea, kui kaua mulle siin maailmas antud on olla, et olgu huvitav see minu elu ja olemine, et kui ei ole, siis olen õnnetu ja tegelikult lõpuks tema ilma minuta on kaa

süda on see

süda

aga seal on ikka see kalkuleeriv, kuidas ma finantsiliselt toime tulen, milleste rahadega ja mismoodi ja sis, sis jääb süda sinna rippuma, täpselt nagu tüdrukulgi minu loos

sis tuleb juriidika diplom

enemihkelsonist tulnud luuletisi
külamutilikke:
Küsimusi

veel nüüdki on tugevaid mehi
kui nõrk tahad olla ja abitu
(ene mihkelson)
mina ju tahangi
või ei, vahel ei taha
aga nägu on naeratuseks
jällegi mõnele mehele treit
milleks mu kallis
milleks on armastus
milleks on süda
milleks on kollased käpikud
otse sinu vanaema kätest
südatalvel

kui oled küsinud
minult kolm korda
miks selles raamis
minu kingit
pole minu pilti sees
milleks mu kallis
milleks on armastus
milleks peab olema
mu pilt su sees

milleks need käpikud
kas tõesti ainult
ühe naeratava minu eest

Ringi

põhjatus igast küljest sind ringib
(ene mihkelson)
ja sina saad ringiks
ringimises
mängus kus pole
võitjat vaid palve
lükka mind ringi
võta mind vastu
naerata
naerata
naerata
mullegi vastu

sest ringi
ringi mind ringi
ringutab taevasse
sädelevate tähede ringi
ringi mind ringi
sellesse põhjatusse
inimlikku ringi

kisub nähtavale
mu jalgadelt kisub sügis kriimud välja
(ene mihkelson)

mõnel kisub südame
lõigates taevast mannat
väiksemaks unistuseks
mõnelt kisub riided seljast

minul surub vanade
kingade talla alt läbi
lauaviina kristalli

ja mina ei usu silmi
ega omaenese valu
sügis tõi nähtavale

olid saanid, olid reedolid noori päikseid
täis külateed
olid valged kraed
olid vanad naised
olid surnud sõjas
meeste vaimud reel
oli ema, oli emaema
oli unistus, oli põllutöö
oli valgus, oli hele
oli päev ja oli öö
oli hetki, milles
avab taevas inimeseks
olemise voorusvöö

nüüd neoonlambid
tihke muusika
mis täpselt kõrvu
katsub
keegi pilligi ei katsu
ainult sõber
mängib ksülofoni
enda rõõmuks
minu sees

kohutav

unekristallid
natuke õlut ja pisut und
ja veel üks prantsuse komöödia

olen ma sis tõesti nii traagiline
(või ülenaljakas)
et mulle komöödiad peale ei lähe
või on minu ajus toimunud üleöö
mingi kummaline

jean renoir

nõksatus

eitea eitea

ja arvustan ma ka nagu vanainimenekunagi

maailma valitsevad korralagedus ja kaos - nii peabki

täielik paanikahoog
mulle nii meeldis johanneshoonurga lugu, et
ma tahtsin teada, kesse selle kirjutas
ja vat mis ma sain
hambaid

selliseid kriitilisi
poognahambaid
(mul on vist tselluliit ja lombakad jalad, jeesusmariasuperstaar)

tööl on tore
saab poogendada)

aus ärpleja

ei mõju vist eriti hästi
kui ma iga mõne aja tagant ütlen
et sorri mehed

ma olen kas purjus või kahe hästi vinge lapse tädi?

eei
aga missis

*
vahel on nii et lähen talle külla ja korraga kerkib küsimus, et mida ma kurat käin igasugustega igal pool, kui mul on temaga nii kodus olla, et mine hulluks, lihtsalt ühes toas istumine paneb samas laines õõtsuma, rääkimata jutustamisest või vaikimisest või väikest viisi kiusamisest (aimullemeeldib teda kiusata)

ja sis ma olen nii segaduses
jah

nunnususe kuup ja aeglane
umbes nagu kilpkonn

poeet

romantismi vikker 2004 number 4/5 ja eriliselt keatsi lause enam ei teagi kellele adressaadidest, ilmselt "endimyoni" kirjastajale:

Poeet on olemasolevatest olenditest kõige ebapoeetilisem, sest tal puudub identiteet - ta on pidevalt millessegi teel.


sel juhul olen ma ka poeet
me kõik oleme
sest me kõik ei lõpe ära
mitte kunagi
ja me muutume
meie sihid ja eesmärgid muutuvad
piiristuvad

või meie enda võimed piiristavad meid
ja me langeme kohutavasse letargiasse
või hirmsasse eufooriasse

ma olen siin olnud
ma olen mõelnud
nii hea on vahel ära olla
kodus olla, inimestest eemal
et endasse minna ja korraga
koguda seda jõudu
mis mu ema mulle sündides kaasa andis

avastasin muusikaentsüklopeedia, nüüd tuleks muusikat ka avastama hakata, kindlasti üks toredamaid tegevusi, ahjaa

ene mihkelsoni avastasin ka

salvestamismultuur või lihtsalt mölamaffia

eile evi-arujärv ja tõnis-kahu salvestamiskultuurist, et kogu muusika olenemata kvaliteedist visatakse juutjuubi üles

(ja kuna ma juba vedasin enamuse oma käsitsi kirjutet päevikutest pööningule, sis ma tean, mis kuradi salvestamiskultuurist nad räägivad ja aegajalt on mul tõesti häbi, j-k armastab kõike linti võtta, ilma et ta hiljem välja konsentreeriks seda, mis on see kõige vingem asi, mis ellu jätta ehk sis elu on täis lõputut salvestamisprahti ja paanikat, et midagi äkki ununeb ära)

puurilinnust sõber


mu sõber elab kaheksandamal korral
justkui puurilind

koos papagoi ja ksülofoniga
koos trompeti ja kitarriga
koos vanaema ja emaga
koos jalgratta ja ootusärevusega

vahel sõidan talle
puurilinnuks ja papagoiks
seltsi

muusikasse, lokkidesse
pruunidesse silmadesse

mu sõber elab kaheksandamal korral
täpselt pärast kuristikku
et jõuda puurilinnu puuri
leelotama

mu sõber elab kaheksandamal korral
kuristikus

*
vahel on tarvis
muusikat
et lämmatada
ohvriloomade karjet

vahel on tarvis
ilu
et lämmatada
omaenda valu ja hirmu

vahel

printsess, kes elas oma kuldsetest juustest-liaanidest toas ega saanud sealt kunagi väljuda, kuni tuli prints ja lõikas nad maha ja sis nad sõitsid kaugele ära, ainult erinevatesse suundadesse.

peegel, kes elab kaua-kadund majas ja kuhu ei naerata ükski tüdruk ega poiss ja kes igatseb, igatseb peegeldada, kellegi naeratust, leiab võilille naeratuse ja on õnnelik.

(ohneid hulle lugusid, mida üks tädi võib täditütrele rääkida)

kui sul on kurb, pane kõrv tema tüvele, kui sa igatsed väikest õde, mõtle ta väikseks õeks, kui sul pole ema, mõtle ta emaks, kui sul pole isa, mõtle ta isaks  - ta on alati olemas, ta on kasepuu

eheh

toredad vahendid inimeste isikuõigustest lahtisaamiseks eks ole
et kui ei saa oma tütart suure kaasavaraga är antud
sis pannakse kenasti nunnakasse

(minul pole vist kaasavara puudumisega kunagi old uhkustada, seda on alati liiga palju old, nüüd ei oska isegi miskit mõistlikku pihta hakata, telefoniarve tuli uuh suurem kui eelmine kuu)

jeesus

ei mingit perversselt tarka juttu ma teile puhkuse ajal ei räägi, ma lihtsalt olen perversselt koristamata ja tolmuses kodus ja ma naudin seda viimase kui toaotsani

jaa

kessaoledteema

tädi on naljakas olla
katakas on natuke nagu mina
aga ma arvan, et ma pean talle veel selgeks tegema
et elus on hästi hästi hästi palju väga väga väga häid inimesi
et ei ole ainult emme ja issi ja võib-olla ka tädi Katrina
vaid on teised ka
ja karta ei ole mõtet

(ka usaldada kõike, mis liigub pole mõtet, aga kuidagi mitte karta avastada seda, et olen üksi ja see, et tädi seal kuskil nurga taga endale kohvi ostab, seda, et see pole kõige hullem asi, mis juhtuda võib, see ongi miskit, mis aegajalt juhtub)

need haiglased jan rahmani "haigemajad"

(just nende majade õuedes, mis kunagi olid haigemajad, nüüd aga alati kellelegi või kuhugi või millessegi müümisel majad)

just need majad
just need need need
ei muud

me peame toime tulema oma varemetega
nii isiklikus elus

metafoorselt

kui ka mitteisiklikus

butafoorselt

sirbis huvitav artikula

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15408:kirjaniku-teine-pale-ja-kirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3402

see kirjaniku-luuletaja-teema on ike väga huvitav ja meeliköitev, eriti meeldib mulle artikkel eeva pargist ja tema otsusest pidada oma kolme tütart tähtsamaks kui kirjaniku-luuletajakarjääri

ilmselgelt peakski vist nii olema, et kui oled ikka lapsed saanud, oled kohustuseks võtnud nende armastamise, aga see armastamise värk, see on üks vääga keeruline värk, üha rohkem saan aru, vennanaine räägib vennast ja sellest, miks ta mu vennakest armastab ja seda on hea kuulata, parem, kui ta arvata oskab, ma tunnen temast kindlust välja õhkumas, kindlust ja konkreetsust, millest ma pean rohkem lugu, kui ma talle seda julgend olen öelda

demüstifikatsioon - misse inimene muu on

naljakas on olla jälle kodus
tundub et nihkun iga päev alkohooliku poole
natuke kahtlane värk
ei tunne end hästi
täna oleks ilmselt juba neljas päev selles nädalas
kui ma veinitan

aga pole hullu
varsti pole raha veinitamiseks
sorri
viies päev
segi läks natuke

poognas olen eriti kuri
ja õel
ja kohutav

ja ma kahtlustan, et härra-mullemeeldibsukirjutamine
jaa just nimelt see härra
on mind nii palju demüstifitseerinud
et tal pole järgmine kord minuga üldse nii lõbus

jaa

(kui ma ise suudaks niisama lihtsalt nagu mõned mu endised poisssõbrad ennast demüstifitseerida, ohkuilihtne siis elu oleks, jaa, lihtsam, kui sa arvata oskad)

katariinale tahtsin näidata, kuidas lendamine käib ja sis avastasin, et näitasin ka piimale diivanilaua peal
uhh, see on ebameeldiv näitamine, nüüd peab koristama
jaa