Üks väga vinge firmajuht rääkis mulle loo sellest, kuidas ta üheksakümnendatel aitas kohalikke koolipoisse võistlustele mängima, ikka oma firma raha eest. See oli kummaline praegu tagasi mõeldes, kui palju võivad ühed inimesed endast anda, et kogukond tekiks ja oleks või hoolitseda selle olemasoleva eest, et see oleks ka edaspidi. Igal juhul ükskord olid ja on ka siiamaani, me lihtsalt ei kipu neist eriti rääkima. Neist ei saagi, ei tohigi, ei võigi palju rääkida, sest nemad on minu meelest ehk haavatavamadki, kui need teised, kui need, kes palkade eest võitlevad. Igal juhul su laps oli kenasti treenitud ja võis sõita pärisvõistlustele, ilma et oleks pidanud välja käima raha bensiini ja bussi eest, ilma et sa oleks pidanud muretsema söögikordade eest, mis ka muide olid kinni makstud. Siis tuled sa paanilises olekus sponsori juurde ja küsid, et kas su laps saab päevaraha ka selle eest, et ta võistleb.
Või tuleb klient letti ja nõuab, et kampaaniakorras käib kahe raamatuga üks šokolaad kaasas. Tema ostis kuus raamatut selle mõttega, et kolm tasuta šokolaadi saada. Mina seisin nagu idioot korraks leti taga ja ei saanud aru, et mis toimub ja miks.
Ühesõnaga.
tegelikult
on
aegajalt võimatu aru saada, mismoodi inimesed tegelikult peaks toime tulema selle va palgaküsimusega.
nagu mu isa armastab öelda: mitte kunagi pole kellelgi küllalt.
ei ole jah, aga kas tõesti tuleb elada David Mitchelli Pilveatlase elu.
ma loodan ikka veel, et mitte
ja palun ärge unustage suudelda mu hinge, see on hädavajalik, et normaalselt elada, mu kallid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar