Zipp Ann palun

Imelik on lugeda tekste, mis tiirutavad omas veidras ja täiesti enesekeskses võimatuses hoolida
ka enese tekste
härra hõbemägi kirjutab delfis, kuidas uut lennart mere oleks tarvis
persse see meri, maimik paneb mõnusat, kivirähk teeb toredat, aga kõigil, noh, mis seal salata, ka minul, on kõige lähemal nende isiklik särk
palka saan ma küll idiootselt väikest, koguni kahe töö peale idiootselt väikest, haige olen ma ka varsti, ja vaikselt ülekaaluline, vahel on täpselt selline tunne,
aga kuidagi täpsemat pilti tahaks kogu maailmast, kaasa arvatud eestist, enne kui siin jälle arvama pistan, a mis mul siin ikka pista, me kõik teame, et vanatädid lasnamäel tahaksid endale palju rohkem asju lubada või üldse
me kõik teame seda, aga reaalses elus - meid ei huvita, sest nii on lihtsam
ja nad tulevadki meie juurde, kõik need aafriklased ja hindud, kõik need tegelased, kellele saab siin hea olema, ja siis ütleme kahekümne-kolmekümne aasta pärast oleme sama perses omadega, kui Saksamaa-Prantsusmaa praegu

sest ühel ilusal hetkel oli härra Ansipil savi
ja ainus palgaparandus, mis võib täitsa loll palgaparandus olla, oli palgapiiramine
meil ei ole  vaja palku piirata riigisektoris, kus inimesi hakatakse lihtsalt üles ostma, ütleme otse välja, inimesed on ahned, alati on raha või ükskõik mida vähe, aga natukegi võiks seda ahnust piirata mitte palgapiiramise, vaid millegi muuga

valiks äkki seekord (ja ma vist pean valima) päris normaalse eesti inimese

mitte ainult riigikokku, vaid igale poole mujale ka

kui tööandja ise ei suuda mõelda miinimumpalka 320 neto eurot normaalsemaks, siis TULEB RIIGIL TÖÖANDJA EEST MÕELDA

kodu on põrgulikult külm
tööl ka
tundub, et hakkan haigeks jääma

***
ole minuga koos
mu sõber
ka siis kui ma olen võimatu
ei naerata
väsinud
lõika must rõõmu välja
nii nagu korralik
gurmaan
suurte näljaste silmadega

pea on jälle su süles
naeratus
kõverdub huulil
kallis ma polegi
kellegi oma
tahaks vaid
armastada
aga ei oska

ole gurmaan
kes lõikab endast rõõmu
minulegi välja

(Elo Lindsalu toimetat)

*
Kolm ehitajat-ettevõtjat – üks Kundast, teine Sondast ja kolmas Sindist – külastasid Tallinnas ehitusmessi ja sattusid jutuotsale AS Eesti Näitused juhatuse esimehega.
“Meil oleks vaja siia paviljonide taha uut piirdeaeda,” sõnab esimees. “Tehke oma pakkumised ja ma garanteerin, et üks teist saab tellimuse!”
Kunda mees ja Sonda mees mõõtsid tara üle ja kundakas teeb oma pakkumise:
“700 eurot ja töö saab tehtud! 300 materjalidele, 300 töömeestele palgaks ja 100 mulle kasumiks.”
“Mina teen 500 euroga,” ütles sondakas. “200 materjalidele, 200 töömeestele ja 100 mulle kasumiks.”
“Minu taks on 2500 eurot,” kostis Sindi mees silmagi pilgutamata.
“Kuule, sõber!” imestab boss. “Sa ei suvatsenud isegi tara üle mõõta ja nüüd pakud sellise hiigelsumma!”
“Mis tast, tühjast, mõõta! 1000 mulle, 1000 sulle ja 500 eest palkame tolle Sonda tola!”