Tõenäoliselt tuleks ennast lahti lasta igalt poolt ja maha. Motkiri reporteriks, motkiri luuletajaks, motkiri projektijuhiks, motkiri kommunikatsioonispetsialistiks. Motkiri motkiri motkiri. Kõige selle peale loen Careerirealismi ja meel on kuidagi kummaline. Öö otsa vaatasin kriminulle ja erootikat. Elu tundus võluvalt haige ja ebanormaalne. Siis kobisin kohvikusse, teel sinna peatas mind ülisõbralik rootsi turist, kes lootis, et meist saavad sõbrad. Einoh, mis seals ikka, mõni teine kord. Mul ei ole praegu seda tunnet, et ma hirmsasti tahaks kellegagi mööda linna ringi traitada, see on muidugi halb. Ma tean.
Eile pidas Lauri oma raamatuesitlust Kapsastes. Tore oli. Rahvast oli palju. Kõik olid kuidagi mõnusad. Maarja Pärtna eriti. Aurum oli kohale purjetanud. Ja väike jooksev Lola, kellega ma Helena Läksi tuurides tantsu püüdsin vihtuda. Kukkus kah.
Laurit unustasin küsida, et kas ta on ikka veel Ehitaja ajakirja kirjutaja või mitte. Aga olgu olla.
*
Tegelikult olen juba teist päeva järjest mõttes, et mida paganat ma seal kaugel kaugel Tsoorus esitama hakkan.
Pealkiri koorus selline: Inimene, motivatsioon ja standardid - teisisõnu, kuidas elada?
Ma olen viimased pool aastat lugend igasugu inimeste juhtimise kirjandust ja papale iga mõne aja tagant helistand. Minu postkasti ilmuvad sõnumid Linkedinist ja ASist Pärnu Konverents. Nii et pole midagi teha. Mu keelekasutus on osutunud üha bürokraatlikumaks ja õudsemaks. Loodan, et kirjandusinimesed mind pudelitega loopima ei hakka.
Ma ei ole kunagi tahtnud olla päris tööta. Samas ei saa ma öelda oma praeguse müüja töö kohta, et see ongi see, mis ma kogu elu tahan teha. Kontor on tore koht, kui seal hoitakse elu tuiksoont paigas. Vastutatakse. Teoretiseeritakse. Praktika on ikka kontorist väljaspool. Ja see on omakorda natuke hirmus.
Kuidas panna inimesed niimoodi tööle, et nad mõistaks oma töö vajalikkust ka siis, kui see on näiliselt ebavajalik?
Kõik maadlevad minu madala palgaga, keegi ei maadle küsimusega, mida ma oma rahaga teen? Ma isegi mitte.
Kas ma alati saan aru, et ma olen letis, et ma ole tööl, et minust sõltub see, kas raha tuleb või jääb tulemata? Ma ei ole selles sugugi mitte kindel.
Mis on töömoraal? Kuidas mõista omaenda olulisust? Mõista, et minu olemasolu muudab midagi? Kuidas sellesse uskuda? Teisisõnu, kuidas elada?
Kuidas panna inimesi endasse uskuma? Paremini tööle? Kuidas teha neile selgeks, et elu ei ole mujal? Elu on siin?
Kas seda üleüldse on vaja selgeks teha? Kuidas teha elu mõttekaks? Sisukaks? Oluliseks? Tähtsaks? Ka siis, kui see töö, mida inimene parasjagu teeb on lihttöö?
Mul on tunne, et tööandjad ja eesti ülikkond üldse ei saa aru, et küsimus pole ei palgas ega tasuta hariduses-meditsiinis. Vaja on erinevate inimeste kaasamist eripalgelisse ühiskonda. Et minu ülemus ei julgeks käituda vastutustundetult oma töötaja suhtes ega ka vastupidi tema töötaja ei julgeks käituda vastutustundetult oma töö suhtes. Kõik peab algama siiski sellest, et nähtaks erinevusi.
Miks ei võiks olla nii, et raamatupoemüüjad saaks kasvõi teatripileteid odavamalt ja vastupidi näitlejad-lavastajad raamatuid odavamalt osta? Toimuks tihedam ja täpsem koostöö erinevate asutuste ja inimeste vahel?
Ja sellegipoolest hirmutab mind standardne elu. See tundub kafkalik kuulumine ühte paljudest ühesugustest karpidest. Naeratamine kõigile ja kõigele teadmata oma tegelikku eesmärki, küsimata selle järele. Arvestades, et see ongi koht, kuhu mina pean jõudma. Kas pean? Kes meist peab? Kuhu peab? Kelleks peab? Kuidas peab?
Kui kõik inimesed õpivad läänelikult tarbima, nii nagu nad seda juba teinud on, siis mis saab maailmast üleüldiselt. Võtke kätte suvaline naisteajakiri, kuhu sisse on pandud vibreerivad nimed Julia Roberts räägib Lancome'ist, Katrin Viirpalu meestejalatsitest, mida ta peab endale ostma. Ega ma ka ju Robertsist kehvem ega Viirpalust hullem taha olla. Ikka nende moodi, nende jälgedes. Ja kui ma nende jälgedes ei taha olla, siis ikka oma hipist sõbranna moodi.
Tegelikult võõrastan praeguseks kõike. Ka tunniaegset mediteerimist hommikul, mis tundus mulle kolm aastat tagasi supernunnu ja mille pärast ma meeletult Väiksesse Printsi ära armusin, samamoodi nagu üleliigselt võõbatud silmnägu või liiga kalleid kingi. Ma ei tahaks olla ükski nendest - ei prillidega intellektuaal, kes aina raamatuid loeb, (seda tarbimist propageeris Viirpalu) ülevõõbatud kümnekordselt keeruliste ühendite seguga printsess Kate või tuhaga nõusid pesev hipikommuuni kuuluja. Nad kõik tekitavad soovi otsida kiiresti üles mingisugune uks, kust väljuda. Ma ei suuda. Ma ei taha.
Ise tahaks olla.
A see lõpeb tavaliselt nii, et ma ikkagi kukun jälgides inimesi neid jäljendama.
Jah.
Uhhh.
Kas meil on vaja ühiskonda, mis toimiks ainult majanduskasvust tõstetuna või saab ka kuidagi teisiti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar