see lugu, kus sa ümber pöördud
keset pargis kõndimist
korraga, jälgid väikest plikat
kes võiks vabalt su tütar olla
Milana on nimi
nagu oleks mõni väga kallis automark
aga tegelikult väike punases valgetäpilises
kleidis tüdruk
peaaegu nukulik
ta ema seisab natuke eemal
ta ema kordab veelkord seda
mida ta tütar ei kuule
ja mina vaatan tütart
ja tütar vaatab jooksjat
kes kisub põlve lõua alla
ei näe midagi
ei kuule midagi
tal on kõrvas klapid
ja silmad ja hing lihastes kinni
täna on tema päev
saada olümpiamedal
Milana proovib ka
niisamasuguse põhjalikkusega
kükke teha
ema hüüab veel
hüüab, et preili Milana
jooksja kummardub varvasteni
Milana seisab otse tema ette
"Tere!" ütleb jooksja püsti tõustes
korraga ehmudes
et tema pole ainuke
kes lihastetööd jälgib
siis ta tagurdab pisut
lehvitab ja tuiskab edasi joosta
Milana jookseb talle järele
aga viltlillepeenar jääb ette
ja põmm kukub ta peenrasse
ema tuleb jooksuga
ei ole kohta uudishimul
ja olümpiamedalil
kaheaastase elus
*
Poiss rulaga Tammsaare muuseumi juures, ma ei suuda neist vist peale filmi "Käsikäes" enam kunagi normaalselt mööduda. Ja Müürilehe lugu Risto Kozeriga, kes laseb mul sõita viisteist sentimeetrit kõrgemal maapinnast erinevatel Tallinna ja Tartu ja Võru teedel. Kohe tahaks juurde minna ja küsida, et kas poiss rulaga äkki õpetaks mulle rulatamist. Ei julge. Istun. Ootan. Mõtlen ja kujutlen end kontsakingadel rula seljas mööda Tallinna ringi sõitmas. Ilus ja julge kujutluspilt. Täpselt selline nagu peab. Umbes nagu filmis. Mul oli kunagi üks austaja rulaga, miskipärast tegi rula mulle tookord nalja. Praegu ilmselt mitte. Ma ei tea enam miks. Ahjaa ühe sõbraga käisime trikirattureid vaatamas. Täitsa teine maailm.
*
Sanna sõidab Türki. Väike Prints Hiina. Mina oma pähe. Nüüd, kohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar