17 mai 2014

Toimimatu Violetta

Violetta leidis enda näos kortse ja imelik oli see, et ta enam ei kartnud neid. Need olid osa tema olemusest, kasvavast ja vananevast lihast, millesse ta hing  oli pandud. Kõike oli võimalik vabastada nii liha kui hinge, aga selles polnud ju asi.

Puhtust, korda, ratsionaalsust, täppisteadlikkust, teadlikkust üldse - oli tarvis. Violetta vaatas aknast välja ja nägi graffitit, hoopistükkis mittepuhast, mitteratsionaalset, mittekorralikku, mitteteadlikku - kõrvalmaja rõdu oli soditud ja ometi ei olnud soditud. See nägi omamoodi ilus välja. Kuidagi loosunglik ja... "Ilves on president, meie president" ütles see kahel real, väga ratsionaalselt, väga täpselt, väga kaasaegselt. Ei olnud lõvi ega ahven samuti mitte rüütel ega meri ega mutt. Ilves oli. Ameeriklane oli. Puhas, korralik (kikilipsuga), ratsionaalne, infotehnoloogiline, täpisteadlik ja teadlik üldse. Mees, kes kartis kaost, aga võib-olla ei kartnud, võib-olla tema meediameeskond kartis. Violetta ei teadnud vastust. Igal juhul sellesse mehesse ei sobituks kortsud, mustus, irratsionaalsus (ainult kikilipsuna, ainult kikilipsuna!), kirjandusteadus (no mis teadus see ka oli), lihttöö (mis töö see ka oli, kellele neid inimesi vaja oli), hommikused joogatunnid kella viiest saadik.

Just kortsud, kirjandus, jooga, lihaletis töötamine oli Violetta vastuhakk, nagu ka tundmatu kirjatöö autori vastuhakk graffiti näol sellele täppisteadlikkusele või siis täppisteadusele.

*

"Kas sa armastad kedagi?" küsis Juhan.

Tobe olnuks vastata, et Juhanit. Violetta teadis Juhanit juba päris lapsest saati. Nad ehitasid onne Võrus, Raudtee tänaval. Juhan oli tark, paks, ilus ja ema kamandava käe all kasvanud poiss. Nüüd siis mees. Ta armastas Juhanit, Kauri, Elmot, vaikselt, tobedalt, mittepühendunult, peitust mängides, umbes sama palju kui Ilset, Annat, Belindat.

Siiani oli meeles, kuidas Belinda ütles, et nad ei peaks nii palju käest kinni hoidma, et inimesed hakkavad arvama. Pärast seda õppis Violetta väga paljudel käest kinni hoidma, et arvataks, mida iganes arvatakse, kallistama, et arvataks, mida iganes arvati.

"Armastan jah. Väga paljusid, aga sellest ei piisa," vastas ta Juhanile.

Nad istusid presidendigraffitit vaadates köögis. Kunagi olid nad kahekesti selle üle naernud. Täna nad ei suutnud seda enam teha, midagi oli juhtunud, Violetta ei saanud aru täpselt, mis võis nendega juhtuda. Violetta kartis midagi. Kartis paaniliselt ja ta ei saanudki täpselt teada, mis see oli, mida ta kartis. Aga Juhani liigutustes oli see kuidagi kirjas. Isegi selles veidras närvilises viisis, kuidas ta sõrmi aknalaual ülespoole tõstis ja taas langetas, nagu klimberdanuks ta nähtamatut klaverit. Ja miks nad rääkisid armastusest. Enamasti oli see Violetta, kes rääkis, aga see ei olnud ju armastus, millest ta rääkis, see oli puhas ja täiuslik vaimustus, mida ta inimeste vastu tundis. Violetta. Violetta.

"See ei ole armastus," kostis Juhan.

"Miks?"

"Sellest ei lähtu kohustusi, sellest tuleb ainult olemasolemise nauding."

Violetta ei saanud aru. Kohustusi? Nauding? Ta vaastas oma kauaaegset sõpra teatud segadusega, mis oli omamoodi kohutav. Mis temas karjus tol hetkel lõhki, nagu siis kui kõik hakkasid rääkima, et tuli hakata traktoristiks ja tugevaks naiseks või siis kui kõik hakkasid rääkima, et tuli hakata programmeerijaks või siis kui ema teatas, et oleks aeg abielluda selle kena ja rikka poisiga, kellega Violetta viimased kuus kuud oli mööda mahajäetud maju pilte joonistamas ja pildistamas käinud.

"Aga ma ju armastan sind."

"Ei, sa ei armasta mind."

"Mismoodi see armastamine siis käib? Niimoodi nagu see keskkoolis käib, et otsin kõige ilusama plika-poisi ja siis mängime kodu või? Või käime pea püsti ringi ja teeme näo, et ainult sinuga ja sina ainult minuga."

"Mul oligi ainult sinuga."

Violetta pööras ringi. Niimoodi nad ei rääkinud. Mitte kunagi varem. Alati rääkisid teistest inimestest, headest raamatutest, heast muusikast, sellestsamast poisist, kellega Violetta ema arust pidi abielluma, aga niimoodi nõudlikult, julmalt, otsekoheselt polnud nad varem Juhaniga kunagi rääkinud. Ja peale selle keegi polnud nagunii nii palju Violettaga, seega keegi teine ei saanud olla nii tähtis kui Juhan. Aga nüüd oli Juhanil Ellen. Ellen. Violetta toksis oma jalaga seina.

Hästi tore oleks, kui sellest kraanist kupataks end ellu paar ilusat ahvenat või angerjat või latikat, nii nagu mõnes filmis või raamatus, siis oleks kohe mingi teine teema või asi, millest kinni haarata, siis ei peaks enam seisma tummalt peaaegu, et seljaga Juhani poole ja lootma, et too ei nuta, et nad kumbki ei nuta, et kõik on tegelikult korras, et kõik on nagu enne, nagu siis kui Violetta veel oli keegi, kellega Juhan koos nalja tegi, keegi, kes polnud liiga tähtis, keegi kellega oli hea koos olla.

"Aga Ellen?" küsis Violetta korraga.

Juhan vaatas maha.

"Ellen," kordas Juhan automaatselt, "Ellen..."

"Jah, Ellen!"

"Ellen leidis kõik minu päevikud üles ja luges läbi."

Vaikus.

"Mismoodi?"

"Lugeski läbi."

"Mis see siia puutub?"

Või laest hakkaks lilleebemeid langema. Suuri ja ilusaid. Kopsudest kasvama rukkililli, suuri ja ilusaid.

"Ellen ei taha enam..."

"Mida ta ei taha?"

"Et me suhtleksime."

"Ma ei saa aru."

"Saad küll. Oled alati aru saanud. Saad nüüd ka."

*
Naljakas on see, et ma ei suuda praegu täielikult ära nimetada kõiki neid sõnu, mis mu pähe kerkivad seoses Violettaga. Igal juhul tundub, et pooled mõtted on poolikuks jäänud ja teised on liiga põhjalikult lahti kirjutatud. Just. Ta ei toimi.

Kommentaare ei ole: