24 jaanuar 2015

Muffinikriitikast isikliku eluni välja

Mul on nüüd siis hobid. Mulle kohutavalt meeldib Klausi kelner, kelle kaelal on tatoveering. Nii naljakas oli täna seal käia. Iga mõne aja tagant naeratasin talle nagu napakas, sest ma lihtsalt ei osanud teisiti. See on seesama poiss, kes mulle salvrätiku silmade puhastamiseks tõi, seekord ei näinud ta mind esimesena ja ei toonud, aga ilmselt jäin ma talle eelmisest korrast meelde ja minul on praegu selline totter heldimuseaeg, et nii kui ma teda näen, siis on kohe selline tunne, nagu ma lööks talle lihtsalt oma kohaloluga tohutult külge. Aga ainus, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt vaimustunult öelda, et ta on fantastiline. Ja ta ongi. Ta nagu naeratab ja on võrratult ilus ja...

Igal juhul pärast Klausi käisin näitustel, mis on linnas üleval. Mõnus on käia.

MUFFINIKRIITIKAT ENNE TEATRIKRIITIKAT
Seda, et Kaarel Kurismaa muffini kell oli päris kummaline vaadata, tegi häält ja oli muffinikujuline. Vaatad, vaatad ja mõtled, aeg läheb, aga aeg pole nagu läinudki. Hommikul läheb ka sõõrikukohvikus sõõrikute söömiseks aega. Huvitav, kas nad teeks kunagi sinna ka, nurka kuhugi sõõrikusöömismeetri. Kurismaa on seal Otsa-kooli juures. Ilus väike mõnus aeg. Koos kõikide ülejäänud tuvide ja asjadega, millel kindlasti on nimi koht ja aeg, aga nagu näha pole neil sõõrikukohviku aega. Selline pisut turvaline ja lapsemeelne, kohati segadusseajav, miks peavad valged tuvid olema siin muffinimeetri juures ja kusjuures mitte päris tuvid, vaid ikka nagu sellisest kummalisest läikivast materjalist tehtud tuvid, jah päris võiks olla hiigelsuured helisevad muffinid ja neid süüa üritavad tuvid. Näitus ühesõnaga. Minge vaatama, kui on tunne, et... Teil on helisevaid muffineid ja tuvisid vaja näha - kõik on pastelsetes toonides.

Igal juhul juhtus veel midagi - teatrikriitika värk lavakas. Iseenesest toob see koht mulle alati meelde minu luhtunud dramaturgiks pürgimise. Ikka päris jube mõelda, kui luhtunud see oli. See oli umbes seesama jube tunne, mis mind iga kord kui ma mõnda kooli õpetajaks kandideerisin. Seekord - olin lihtsalt külaline. Täiesti tavaline, täiesti normaalne, täiesti selline nagu üks inimene peab olema, kui ta ei taha dramaturgiks ega näitlejaks. Ja teatrikriitikuks? Äkki ma tahan tõepoolest teatrikriitikuks. Kuigi jah.

Kommentaare ei ole: