Sirvisin täna Betti Alverit ja miskisel põhjusel suutsin lahti lüüa just selle kõige õigema koha. Ja-jah, just selle. Vahel läheb see tunne üle ja ma ei mõtle sellele kaua, kaua, aga siis raksatab kohale ja ma mõtlen sellele põhjalikult ja piinlikult palju. Inimese aju on ikka üks päris karastunud tontide välja mõtleja, talle meeldib ja lõpuks muutud ise ka parajaks tondiks, kui liiga palju ole mõelnud kõikidele asjadele, mis teevad kaugeks igapäevasest ilmast. Kas peabki selle juurde kuuluma, on eraldi küsimus. Vahel nagu tahaks.
TONTIDE NÄGIJA
Betti Alver
Laps õudusest vaid suudab kisendada,
kui teda unes riivab koolja sõrmekont.
Neil puhkudel ent püüdsin sisendada
ma endale: ma olen ise tont.
Kuupaistel tõusin voodist, laubal higi,
ning varitsesin uksi aiateid,
et joostes peidust peletiste ligi
mul endal korda läheks kohutada neid.
Mind meeletut küll! Pimeduse varjus
mu südamelt, mis märkamatult harjus
öökaaslastega, langes kivist kirm.
Nüüd on mul päevavalgel hoopis hullem hirm.
Ma vist ei kuulu enam koduperre.
Üks kumin võõramaailmast jäi mu verre.
(Kogumikust "Tolm ja tuli" 1936, lk 54)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar