Mõnikord paneb mind hämmastama mu veider vaimustus inimestest. Jah. Ma ei saa temast tegelikult eriti aru - hoolimata sellest et me tegelikult räägime ühte keelt ja meil on ühtmoodi lugemis- ja kirjutamisvajadus - oleme me ikkagi meeletult erinevad. Aga ta tekitab minus veidra turvatunde. Hellustunde. Kuidagi lollaka kohalejõudmistunde. Mu mõistus ei reageeri sellele kuidagi, mu mõistus kärgib küsimusi, aga tema... Jahp.... Võib-olla tuleks lihtsalt ja siis läheb kõik see üle. Ilmselt tulebki lihtsalt - ja siis läheb kõik see üle. See veider õhus viibimise tunne, kus jalgadele on kasvanud tiivad. See veider inimeseks olemise tunne, mida ei saavuta tegelikult rääkides-rääkides-rääkides. Ehkki tahaks, ehkki oleks võimalik, vajalik, lootustandev ja nii edasi. Ehkki. Ma ei tea ju. Ma olen segaduses ja saamatu. Mul on alati selliste asjadega raske, ma pean mõistusega aru saama, mida ma tahan ja kui ma ei saa, siis olen ma hirmul, siis olen ma omamoodi ahastuses. Ohjah.
Eutanaasia - pärast armastust.
Terrorism - erialatööna.
See kõik on nagu paljude maskde pähe viskamine ja peast kiskumine .Ja ometi tekib kummaline - ebameeldivalt turvaline ja kodune tunne, kui ma olen seal, kus on tema. Kas tema on mu selleaastane noormees-bussi-pealt-kellesse-armuti-mõneks kuuks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar