See teatud sorti meeletu hirm, et midagi juhtub. Just nimelt juhtub. Aeg jääb seisma või inimesed moonduvad kellekski, keda ma enne ei tundnud, või elu toob katsumusi, mida ma juba ette kardan. Aga muutubki ja moonduvadki, õigemini neis tulevad esile need asjad, mis muidu ei tule esile, mis jäävad millegi varju alguses. See mingi metsik tõmme millegi või kellegi poole. Olgu see kirjandus või luule või tants või kujutav kunst selle äärmuslikus ilus.
Äärmuslik ilu ongi äärmuslik. Oma pingelisuses ja vastandlikkuses. Kunagi ei näe päris selle taha ega sisse. Midagi jääb alati lahti rääkimata, midagi teeb alati natuke rohkem haiget, kui vaja. Midagi. Alati. Kuidagi. Me kuulasime elukaaslase ema üle. Või õigemini lasime tal rääkida põnevatest lugudest, millest koosneb meie tõenäoliselt tulevaste laste iseloom ja kasvatus. Ilu. Selle kasvatamine ja selle teadvustamine - nii inimlikus kui ka mitteinimlikus tähenduses. Ma ei ole veel endale suutnud selgeks teha, mis see on, aga ma tunnetan selle õhuliikluses olemist. Isegi minu ja tema, minu ja kunsti, minu ja luule, minu ja kirjutamise vahel. Ma ei teagi. Äkki on see kõik - ma mõtlen ilu, luule, kunst, tants - minu noorusarmastus, mis põleb ja põletab mu tuhaks, et oleksin alandlikum ja vaiksem. Et ma ei nõuaks maailmalt tähelepanu. Võib-olla just sellelt maailmalt. Mäletan, et sattusin ühel hetkel vist MIMi või oli see tol hetkel Cabaret Rhizome ja rääkisin temaga. Neid võib igatemoodi nimetada - aga lõpptulemusena on nad kuskil meie alateadvuses see võrdusmärk Hea Kirjanduse või Hea Luulega. Nende tulek või puudumine - nende suhestumine või suhestumise puudumine seisnebki selles, et nad esindavad kedagi või midagi. Nad on need inimesed, kes on saanud võrdkujuks või ilmutuseks või sümboliks või kandjaks. Ja kui nad midagi ütlevad, sest räägivad nad ju minu kui väikese mutukaga harva, siis nad on kuuldud. Niimoodi pikaks ajaks - nagu tervistav mürk. Nende sõnad valguvad kuskil peas laiali ja nad ise ka. Nad ei ole päris. Vähemasti minu jaoks mitte. Ja võib-olla kirjandus kui selline polegi minu jaoks midagi reaalset, kuigi ta on. No päriselt. Ta muudab ja seletab ja õiendab ja paikab - aga ta pole päris oma ja seetõttu, pole ta ka see, kes puuksub ja peeretab ja ajab igapäevaselt närvi - ja tekitab emotsionaalse ahelreaktsiooni, et tahaks taga elu lõpuni õnnelik olla, aga kuidas. See on küsimus.
Aga mida see sümbol mulle siis ütles? Ega midagi erilist ei öelnudki - lihtsalt seda, et mõnikord ei saagi me luulega üheks või kirjandusega või kunstiga või tantsuga. Pole antud. Lihtsalt - unistame, ihaldame, leiame end ikka õnnetult aknast välja vaatamas ja lootmas, et luule tuleb ja päästab maailma. Nii nagu prints. Aga luulel on parematki teha. Printsil kah muide. Kui me selle mehega ei tegele - siis ta ei muuda maailma, siis on ta järjekordne külaline, kes naeratab kiivalt ja libiseb tagasi udusse, kust ta tuli. Luule samamoodi. Ta ei püsi meie juures, kui me ise tema juures ei püsi. Usk jumalasse samamoodi. Prantsuse keelde. Vene keelde. Ladinasse. Ja siis tuleb see imelik - asi, kas on õnne selle jumala, kirjanduse, prantsuse või vene keelega. Ja te saate üheks või ei. Ja kui kaua te see üks püsite.
Ohtlik on see üheks saamine igal juhul. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast avastate, et te ei sobi. Nagu mina eesti filoloogiaga, mille harjutusekspert ma siin poes olen. Äkki oleks pidand ikka raamatupidamist studeerima või IT-d või majandust või sotsioloogiat. Äkki. Sellegipoolest on ta mul nüüd arvel. Kõigi neljateist käändega ja morfoloogiaga, mis mind ennast ka mõnikord jahmatab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar