13 september 2016

Peab - ideoloogiliselt, materiaalselt! Peab! Peab!

Mõningase absurdimängu eellaseks võib pidada inimlikku üksindust. Meid on ometi nii palju. Meil kõigil on oma nägemus ja olemus, mis sirutub välja meie kõikehaaravast inimlikkusest või siis surmlikkusest. On - saab - jääb. Sõnu, mida kasutada selleks või sellena. Võib-olla meid ongi liiga palju. Inimesi ma mõtlen ja mõtteid sellest, kuidas inimene PEAB olema, on liiga vähe. Ma ei tea. Ses mõttes inimesena ma tunnen, et elamine ei olegi nii keeruline, nagu see oli viis või kuus aastat tagasi. Süüa on, inimene, kelle kaissu pugeda, et kurbust maha võtta, on ka, ja töö on. Mitte ideaalne, aga minu oma, ja selle vastu ei saa. Vigu teen. Palju. Aga selle vastu ei saa ka, sest kui on palju teha, siis tulevad vead ka.

Ometi on tunne, et inimeseks olemine kätkeb endas alati midagi enamat, mingit ideed, materiaalset tõestust eksistentsist, mingit suuremat või siis paljusid väikesi tuumasid. Pärast näitust "Vaikus. Pimedus." - tundub see kuidagi päriselt ka nii. Phil Collins (mitte sassi ajada kuulsa lauljaga) tegi dokfilmi kolmest marksismilektorist, kes Ida-Saksamaal kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses veel õpetasid. Kristina Normann rääkis Evald Okase "Rahvaste sõpruse" pannoost oma põnevas dokfilmis. Äärmine lihtsustus on öelda, et kapitalistlikus ühiskonnas rügab inimene ainult materiaalsete hüvede nimel ja veel suurem lihtsustus on öelda, et kommunistlikus ühiskonnas on temas ilus idee, millegi kõrgema nimel tööd teha. Ilmselt tuleks siia lisada ka see Freudi asi. Kõik toimib, sest seks toimib, mitte midagi ei toimi, sest seks ei toimi.

Tegelikult toimub, toimib, inimene, asi, elu - isegi, kui mitte midagi näiliselt nähtavalt ei toimu. Pärast kuuaegset Charles Bukowski lugemisdieeti tean ma seda ka, et elus ei pea kõike üle-ala, sisse-välja loendama, et teada, et me elame. Mõnikord tuleb oodata, kuni kraanikauss lakkab tööd tegemast. Maja on paksult lendavaid linnukesi või siis termiite täis, ja siis tuleb kuskilt imeline naine. Tuleb, tuleb. Bukowskil on see alati imeline naine. Tegelikult minul ka. Minu imeline lapsepõlvesõbranna või vennanaine või vanaema. Imeline naine - Bukowski ideoloogia on naine. Naised. Ometi vahetab ta nad välja, sest nad teevad tema elu liiga korda. Ta kardab neid nende lakkamatus koristushimus. Mina ka. Mu kulla teatas mulle ühel päeval, et ta tuleb ja peseb need nõud ise ära. Tuli ja pesi need nõud ise ära, sest mina ei viitsinud.

 Aga - mis ma selle kõige mõttekamaks asjaks arvan, on, et mitte ükski idee ega materiaalne objekt ega naine - ei tee ära seda, mida inimene ise tegema peab. Ses mõttes - ideoloogilises mõttes oleme täiesti mannetud, kui me pidevalt ootame, et ainuüksi idee: raha teenimisest, kommunismi teenimisest, naise teenimisest meid ära toidaks või elus hoiaks või heade, hoolivate inimestena hoiaks. Samuti on mõttetu teenida kommunismi, islamit, natsionalismi, võõraviha, feminismi. Kõigest tasub midagi võtta ja kindlasti ka midagi jätta. Teha sest kõigest midagi inimlikku, sooja ja hella - aga samas eneseteadlikku. Olla ise teadlik oma otsustes ja käitumistes.

Mitte kunagi lähtuda SUUREST ideest - vaid ikka olukorrast - kus toda suurt ideed tuleb rakendada. See muide vist ei tähenda automaatselt seda, et me laseme/teeme ennast rumalaks teiste ees. Eelkõige tähendab see mõnikord teistmoodi lähenemist probleemidele, mis meid nagunii kummitavad inimlikult ja ühiskondlikult. Olgu see - mingisugune veider ja minu jaoks selgelt arusaamatu printsiip, et igal naisel peab laps olema. Käige põrgu, ei pea, kui iga naine ei taha last. Me võiks olla vabamad, et valida oma lemmiktegevusi ja -inimesi.  Elada - nii nagu tahame. Lihtsalt võiks. 

Kommentaare ei ole: