Eks ma eelmisel aastal kaesingi rohkem ägedaid filme, kui lugesin raamatuid. Natuke kurb oli kuidagi kokkuvõtetki teha. Istusin siin ükshommik ja tundsin, et ohsedaelu ja ohneidinimloomi ja nonde valikuid. Kaasaarvatud mind kui inimlooma ja minu valikuid. Eks ikka on lihtsam olnud mittemidagi teha. Täna ka. Kuigi see mittemillegi tegemine on kuidagi alati koosnenud millegi tegemisest. Eile lasin Henrykul koos kuldse trioga teha pisut filmistsenaariume, ise kondasin mööda linna ringi ja otsisin hullumeelselt taga oma ilusaid-tarku-häid-ühepäevaseid kalendreid. Ei leidnud. Leidsin hoopistükkis imeilusaid Tallinna-vaateid.
Linnapoeesia ajab pea päris sassi. Nagu ka mingi õudilus jutt maailmast, mis on omal moel kadunud, kuid püsib alles.
See juhtub ikka, et seisan keset tänavat ja passin taevast või maju või seda, kuidas taevas ja maa saavad üheks, kuidas inimesed kanduvad oma kehalise liikumisrütmiga minu ellu mitte kui tegelased või kangelased, vaid midagi rütmistatud ja orgaanilist, nagu puud või hooned, midagi keskkonnalikku, millega suudan küll suhestuda, aga mitte niimoodi, et astun juurde ja kukun kogeldes või mittekogeldes suhtlema.
Eelmisel aastal avastasin ka seda, et Henrykul on rohkem sõpru, kellega ta igapäevaselt suhtleb. Mingi osa minust on hirmus privaatne, hirmus isiklik. Selline, mis ütleb, et minuga ei tohi. Ja ma ei oska isegi päriselt öelda mida. Ma tean ainult, et ma saan kurjaks, kui toda tehakse minuga. See on nagu keegi puutuks kogemata sinusse tol ehmataval bussisõidul oma hullu suitsuhaisuga ja ainus, mis sa mõelda suudad, on ebainimlikult ehmunuks saamine. Hinge kinni hoidmine. Aga hinge kah kogu tee kinni hoida ei jõua. Nii et lõpeks lähed pikka maad jala, et inimestest eemal ja oma mõtetes olla. Selline lugu vat. Ja pärast imestad, et neid kellele sa korda lähed on nii paganama vähe.
Imelik lausa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar