15 jaanuar 2018

Ilu on hirmus, ingel veel hirmsam

Mõnikord saame vihaseks. Mina saan. Ma käin Henrykuga kinos ja siis tulen pärast seanssi välja ja saan vihaseks. Mõnikord noogutan, et näe, nii nagu päriselus. Ja ongi, näe nagu päriselus, ilma igasuguste liiglihassõnadeta. Nii nii on. Ja ongi. Mõnikord ei oska ma midagi arvata ega kosta. Lihtsalt olen, nagu olen, nagu meiegi oleme.

Üle pika aja libistasin lahti Rainer Maria Rilke.

Ta on nii jubedalt ilus, et see on hirmus.

Eks ma isegi ole seda mõistma hakanud, et ilul ja ilul on vahe. Ja hea on, kui on inimene, kellele saab iga päev öelda, et ta on ilus. Ja hea on, kui oskad tajuda toda kõiketäitvat maailmailu tolles ilusas targas ja heas enda kõrval ja tunda nagu väike ehmunud laps, et siin ongi mu koht, et nendes kätes on jõud, mis mind kannab. Hea on.

Aga meeldib mulle ka see ilu, mida käed ei kanna. Puperdama, koperdama, kogelema, kõõksuma, ehmuma, suu lahti järele vaatama panev ilu. See on midagi, mis mehed on endale nagu ainuomandi võtnud. Öelnud, et ainult nemad võivad niimoodi vaadata poisse ja ilusaid noori naisi, kellest õhkub toda hirmnaiselikkust, ingellikkust, toda femme fatale´ile omast pühalikkust, mis lõhub kõike, mis oli enne või tuli pärast, kildudeks. Naine võib ju ka. Aga see pole väärikas. See pole naiselik mõelda, et mehed on ilusad. Ehkki tunnistan, et mind isiklikult ilusad mehed häirivad. Sellised, kelle lähedus on kaugele nähtavalt liiglähedane, mitte sellepärast, et nad oleksid pealetükkivad, vaid nende füüsiline ilu või seksapiil tekitavad nii mitmetimõistetavaid olukordi või lihtsalt head fantaasiat ja ajupuudulikkust minus, et tekib keskealise vanamehe tunne, kes katsuks hääga prinki peput, nagu Harvey Weinstein ilusat noort liha. Aga liha on liha. Ja liha katsubki päris tihti liha. Pärastpoole piinlikkusest kokku kukkudes. Mis metoo#? Ega naised pole selles osas kuidagi paremad. Kui naisel ikka võimunatukest on, siis eks ta käitu nagu mõned Gailiti kangelannad seal "Ekke Mooris" või "Toomas Nipernaadis". Või mis nad tegidki selle ilusa Arminiga, tolles Heinsaare jutus?

Ja kuidagi nii hästi kõlab selle kõige peale see lause:

Sest ilu pole ju muud kui õuduste algus,
mida suudame just veel  kanda,
ja imetlust äratab see, et huvitult
põlgab ta ära otsa peale meil´ tegemast.
Iga ingel on hirmus.

(ikka Rainer Maria Rilke, eksole)

Ja kui see ilu - see äsjatärganud naiselik või mehelik vägi, mis tõmbab ja lõikab ja põimib, mitte lihtsalt ei põlga ära, vaid nimetab koledaks enda katsumist, siis mõistame ehk natuke rohkem toda rilkelikku jahmatust. Ja mismoodi teisiti me saaks seda nimetada? Toda hetke, kus mõned inimesed pöörduvad ära, puutuvad kõige pühamat endas. Pöörduvad, sest neisse on kasvatatud uskuma alandlikkusse, tähelepanelikkusse. Jah. Ma ise arvan, et suurem osa jalgade trampimisest on minu jaoks arusaamatu. Nii meeste kui ka naiste puhul, kes loivavad kas poodi või panka või tööle ja löövad jalaga maha, kui nad just ülemused pole, ei ole neil õigust midagi nõuda ega midagi maha tõmmata. Lihtsalt ei ole.

Eile käisime vaatamas sellist filmi nagu "Kolm reklaamtahvlit linna ääres" - ja seal oli peategelaseks ema, kes kogu oma karakterilt meenutas Aileen Wuornost, toda hullu prostituuti, kes ühel hetkel hakkas mehi tapma, sest nood ei käitunud temaga kenasti. Teate küll "Monster" ("Koletis" 2003) - üks mu kummalisemaid ja lemmikumaid filme omal ajal. Ja too naisekuju, mis on tegelikult omal moel vastik, jõhker, inetu, kole - ka füüsiliselt eemaletõukav. Kuidas küll nii ilus naine nagu Charlize Theron sellesse tegelasse ronida ihkas? Ja veel Oscariga välja tuli? Ei tea. Mõnikord ongi tunne, et sellised koledad, kurjad, õelad, vanad naised (mehed on seda harva, meestel tekib mingi totter õilsuse oreool, kui nad kaitsevad oma naisi, lapsi, tütreid, poegi, mõelgem kasvõi Wind Riveri peategelasele Gory Lambert´ile) ongi ainsad, kes võivad kaitsta noori plikasid, sest nad teavad, nad on kogenud. Noori poisse ka. Sest nad teavad, nad on kogenud. Ja selles kõiges on midagi hirmuäratavat, eriti selles viisis, selles tunkede kandmises, selles põletamises. Selles halastamatus tundes, et me ei saa alla anda oma kõige ilusamate inglite (kes kõige selle juures on tõesti kõige hirmsamad, sest 17aastaselt suudab plika välja kanda selliseid lauseid ja riideid ja olemust, mis jahmatavad) eest seismist.

Olge emad, olge vennad, olge õed.

Nii ta jääb.

Aga sageli on nad nii ilusad, et see on hirmus.

Kommentaare ei ole: