15 juuni 2019

Eks jah, tahaks, aga kuidas...

Tahan saada kirjanikuks, tahan saada kirjandusteadlaseks, tahan saada kriitikuks, tahan saada turundusjuhiks, tahan saada... Ja nii edasi! Viimased kaks aastat on mulle õpetanud, et ega see niisama lihtsalt ei käigi, et tahan saada...

Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.

Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.

Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.

Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.

Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!

Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.

Kommentaare ei ole: