30 juuni 2019

Käisin Võrus, kõik vanavanaisad tulid meelde

Ma ei olegi endale suutnud veel selgeks teha, mis tähendab harjumus või millised harjumused mul on. Päris ausalt öeldes, siis neid ikka on. Näiteks Võrus ma tavaliselt ei korista midagi ega tee mingit asjalikku asja kodus, vaid lähen käin Tamula ringil, surnuaedades, uimerdan linna peal, magan, loen raamatuid, kohtun erinevate perekonnaliikmetega, kõige mõnusamad on vanemad Kosel ja vennanaine lastega. Lihtsalt on. Kuidagi rohkem kodus tunne on, aga mu väike majake vajab tähelepanu ja armastust tegelikult ka. Seekord sikutas Henryk laest alla ämblikuvõrke ja põrandalt liigset tolmu ja üldse. Kuidagi teistmoodi mõnuga tegi oma asja. Seekord, kus kahe päeva asemel oli kolm ja surnuaedadele jõudis ka. Vanaisa Karla juurde ja ema-vanaema juurde.

Veel on muidugi see isaisaisa, kelle haud mulle eriliselt korda läheb, sest ta on legendaarne. Legendaarne, sest ta käis Venemaal raha teenimas, umbes nagu tänapäeval käiakse Soomes, ainult et ta sisuliselt juhtis Krimmi elama terve eesti küla, oli linakaupmees, lihtsalt ülbik ja pani minu vaese papi tegema selliseid imetegusid viieaastaselt, et kohe pani. Näiteks pärastsõjaaegses Eestis käskis mu papal, viieaastasel kõrge kuuse latva ronida, et näljastele lehmadele sealt noori kuusevõrseid, mis paksult vitamiine ja elurõõmu täis, tuua. Papi ikka kartis toda kuuse asja kõvasti, mõtles, et oh vanaisa, ei, ma ju olen nii väike ja ma ei julge. Oskar vaatas lapselast ja vaatas kuuske, ise ta selle osta ronida poleks saanud, isegi kui oleks hirmsasti tahtnud. Ta ei tahtnud ka muidugi. See oli väikse lapse töö. Lehmad vajasid sööki, nagu inimesed vajasid lehmasid ja aasta siis pidi olema 1953. Üheksa aastat enne seda kui Oskar maha suri. Kõige vastikum sõja aja lõpp. Oskar teatas siis oma motivatsioonikõnes mu pisikesele papale, et jah, kehvem oled kui sinu isa, ehk minu vanaisa, ehk Vilbert. Ja minu vaesel papil ei jäänud midagi üle, kui need paganama noored võrsed ära tuua. Oli motivatsioon, et peab olema veel parem, veel targem, veel tublim, veel julgem.

Oskar oli tõeline juhtlammas, nagu mu isa isegi, ilmselt need geenid on vanavanaisalt tulnud. Karisma ja julguse geenid, et teeme, mis tahame, vallutame või maailma ära. Muidugi olid olukorrad, kus vana Oskar jäi natuke totakasse seisu ka, sest ta oli omas energilises olemises üsna läbimõtlematu ja sattus mõnikord isegi pikemaks ajaks haiglavoodi, siis pidi tema kaunis kaasa Alviine tegema äriotsuseid tema eest. Kuigi vaevalt, et ta neid päris väljaspool Oskari loogikat oleks teinud. Asi lõppes krahhiga ja minu isapoolne taat Vilbert käis poole oma kooli ajast ülivaeselt koolis, riideid polnud ollagi, mida selga panna. Vilbert oli muidu väga nutikas poiss, meeldis kõigile ja matemaatikas tema pea lausa saagis, mitte ei lõiganud! Malet mängis ta kogu gümnaasiumi peale kõige paremini. Nii et kui Keres tuli lihtsalt noortega suhtlema ja malet mängima, siis minu taat võitis Paul Kerese. Selle peale hakati taati lakke loopima, et vat kui võimas Villu. Villu aga suutis mõelda ainult ühele, pagan püksitagumikus on auk, nüüd on see kõigile näha, et püksitagumikus on auk. Noh, oligi vist auk, ja vist kõik nägid ka, aga ega keegi seda ütlema küll ei tulnud, et Villu, mis püksiauk sul on.

Nii et natuke boheemlust ka isapoolselt suguvõsalt. Muidugi suurem osa tuleb vanaisa Karla isalt ehk emaisaisalt Andruselt, kes oli minu vanaema ehk oma minia lemmikinimene, sest mängis külapidudel ja kodus viiulit. Võimsa habemega taat. Mu memm oli alati suurt uhkust täis, kui ta vanavanaisa Andrusest rääkis, milline mees, milline viiul, milline vägi. Maha suutis see mees surra kaheksa aastat enne sajandat sünnipäeva. Sest viiul ja boheemlus, lasi endal olla ja ilmselt teistel ka. Isaisaisast oli ta nagunii 19 aastat vanem. Lapsi sai kõvasti hiljem. Kõige esimese ehk minu emaisa Karla sai kolmekümneüheselt. Andrus vallutas maailma teistmoodi, isegi mitte tasa ja targu, vaid viiuliga ja mingi muheda usuga inimestesse ja maailma enda ümber. Andruse silmades on näha tolle õndsa inimese rõõmu, kellele on antud vabadus olla tema ise. Inimestele on seda harva antud. Loomingulistele inimestele on see vist aga kingitus selle eest, et nad teevad midagi, mis teised oma rollivõtmistes peavad ära unustama. Loomingulised inimesed teevad tööd inimeseks olemise probleemiga. Jah.

Kommentaare ei ole: