Hetkel loen Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Imelik. Ilus. Veider. Hea. Hirmus. Miski selles meenutab mulle Karl Ristikivi romaani-dialoogiat "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". See ennesõjaaegne seis. See peaaegu, et vastik igapäevaelu, äri, armumised, lapsed, mehed-naised omavahel, väikesed kummalised teenerlapsed, kes pole oma kodukülas iga päev liha süüa saanud, kes õpivad tundma alles rikka õppejõu juures hambapastat, seesama õppejõud on aga pärit samasugusest väiksest külast vaese ema juurest, kes usub nõidadesse ja kardab haritud naisi hullemini, kui...Oh toda imelikku aega, mida võib nimetada ühe pisikese või ka metsikult suure riigi algusaastateks. Ettevalmistuseks, millekski enamaks, paremaks, ilusamaks. Olgu see siis Eesti või Nigeeria. Ega mu venekeelsed sugulased on mulle ikka rääkinud, mis tunne oli sündida maal ja kasvada maal, hobuste ja lammaste ja lehmade keskel ja olla vaene. Seda tähendas Setumaal venelasena sündimine 1930ndatel. Ei olnud me pooltki siin nii rikkad ja toredad - kasuahned ja vastikud. Nii nagu see ikka on, kui inimesed saavad endale võimu ja väe teisi juhtida. Ise otsustada, esimene, kes kasu saab on ikka see uus võimul olija. Me võime mõelda küll, et ehk on temas natuke rohkem õiglustunnet ja suuremeelsust - aga olgem ausad, ei ole. Väiklust ja nõmedust on. Ja mõned inimesed on selles väikluses ja nõmeduses hullemad ja vastikumad, kui teised inimesed. See käib lihtsalt inimeseks olemise juurde. Selles mõttes on nigeeria igbo hõimust autori Adichie raamatut väga huvitav jälgida, ja just seetõttu ta meenutab oma rafineeritud inimlikkuses Eestit ja Eesti ajalugu. Ja võib-olla saab Aafrika koloniaalajaloole mõeldes mõista ka meie eneste koloniaalajalugu ja ka seda, miks kõik nad tulevad siia, need majandusmigrandid, nagu neid nimetatakse. Vahet tegelikult ei ole, kas majandus- või poliitiline migrant. Tavalist on igasugune migratsioon seotud võimuga, mis ei toimi migreerujale meelepärasel moel. Olgu see või eestlane Soomes. Poliitikud tegelikult on osaliselt süüdi meie heas või halvas palgas, meie heas või halvas elukäigus. Nad annavad meile võimalusi elada heas või halvas riigis. Ja eelkõige mõjutavad nad oma otsustega ja avalike väljaütlemistega tegelikult meid ümbritsevad igapäevast reaalsust. Annavad loa teha liiga, kas siis igbodele, naistele, loomadele, juutidele jne, jne. Igasugune jõhker liigne lihvimata jultumus võib varem või hiljem viia olukorrani, kus kellelegi tehakse liiga sellepärast, et ta on naine, mustanahaline, venelane, kokutaja, lesbi, gei. Loomulikult võib öelda, et avalikult karta teistsuguseid, immigrante, naisi (seda küll ei nimetata kartmiseks, pigemini otsekoheseks jutuks ja millekski, mis peaks olema aus, ausus on ju hea!) ja seda hirmu väljendada sisuliselt sõimuga (mis tähendab endiselt eemaldumist poliitkorrektsusest ja viisakusest), on okei, on õiglane ja normaalne, sest kuskil on meie asjad ja seal kuskil on teiste inimeste asjad ehk probleemid ehk sõjad ja vägivald ja valu. Seda valu ei pea meie mitte kandma. Aga me kanname oma hirmu sees peituvat valu. Mina eelistaks seda valu analüüsida, seda hirmu, mis tuleneb teiste inimeste eest põgenemises, teistsugususe eiramises, mis tegelikult ei lase arendada ka iseendal ja oma kogukonnal, vaid lõikab läbi inimeseks olemise prioriteedi ja samas ka rahvuseks olemise võimaluse. Igasuguse kultuuri tarbimine: lugemine, kunstinäitused, keeleõpe, muusika, tants, teater, kino - kõik õpetab meid minema lahti, minema enda kui inimese ja mis seal salata alati ka enda kui eestlase või lätlase või eurooplase poole. Iga kord, kui keegi meist tegeleb natukegi eesti kultuuriga - on ta rohkem eestlane, rohkem enda nägu ja enda tegu. Nii nagu need igbodki 1960ndate Nigeerias. Oma keelt tuleb praktiseerida, oma kombeid tuleb tunda, aga mitte hirmuga, et ehk tuleb keegi ja oma kommetega lämmatab meie kombed, vaid pigem teadmisega, et oskame piisavalt hästi oma hapukapsast süüa, verivorsti teha, kama juua, et meis on piisavalt eestlast, et mõista kasvõi Asko Künnapi luulet, Triin Soometsa, mõista eesti keele habrast, aga võimast ilu, mida isegi udmurdid, itaallased, inglased jne on õppinud austama-armastama! Isegi rääkima, isegi mõistma! See on natuke raske ja selleni jõudmine tõotab palju tööd ja palju tegemist justnimelt meie kultuuriga, mõistmist, et see on meie oma, aga me võime seda jagada nendega, kes siia mõnikord peavad tulema, mõnikord tahavad tulla. See eeldab tegelikult väga suurt enesekindlust, just sellist enesekindlust, mida ei ole Adichie romaanis jorubatel ja hausadel. See eeldab, et me ei karda, see eeldab, et me oleme uhkusega eestlased, et me laseme neil tulla ja meilt õppida ja me õpime neilt ise juurde ja täiendame oma kombeid ja maailma mingisuguste teiste kogemustega,. Aga jah, see eeldab tegelikult väga suurt julgust, lausa jaburalt suurt ja mõistan, kui meil ei ole seda julgust. Ma mõistan, kui me kardame mitte ainult võõrast, vaid ka uut, sest ma ise inimesena kardans samamoodi nii võõrast kui ka uut, samuti kardan ma öelda, et ma lähen katki, kui keegi minult töö tegemist nõuab, ka sellise töö tegemist, mis mu keha katki teeb. Ma kardan konflikti, ma kardan, et inimesed suruvad mind nurka, teevad mind katki ja viskavad mind ära. Ja ilmselt need inimesed, kes minu üle võimutsevad võivadki seda teha. Ja see teeb mulle tegelikult haiget. Aga midagi - tõesti mitte midagi pole teha.
Valus on.
Ja ongi.
Tuleb lihtsalt julgeda öelda, et valus on, aga hirmus on ka. Ja ilmselt hausadel on ka valus, sest neile tundub, et igbod ei oska nende vajadusi kuulata. Vajadused aga on alati, igal inimesel ühesugused, olgu neil võim, olgu neil raha. Aga kas sellest tegelikult kunagi päriselt piisab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar