Täna, eile, üleeile ja homme oleme Narvas. Nuusutame toda Ivangorodi lõhna teispool piiri ja mõtleme selle peale mitu kirikut, mitu imeilusat maja oleks olemas, kui poleks Teist maailmasõda või vabastajaid. Meie - Henryk ja mina. Kusjuures mingi võimas, lausa ulmeline uudishimu kandis mind siia linna 2014. aastal. Seekord olen vist mitu korda targem, tublim, antsakam, tunnetan kuidagi terviklikkust paremini. Tegime tiiru. Tegime koguni kolm tiiru. Esiteks jõudsime oma poolvalmis hotelli, siis käisime üsna veidras pisikeses kohvikus nimega Bublik Puškini uulitsal ja vaatasime toda pisut hipsterlikku nunnundust ja mõtlesime, et ohoh Carbanora ja talvemenüü pearoog, siit need tulevad. Noh... Jah... Need jäidki tulema-olema. Ses mõttes, et mõlemad olid suhteliselt jahedad ja makaronidel oli mingi imelik makaroni-viga, ei olnud need pooltki mõnusad, head, vapustavad vapianolikud või isegi mõne täitsa tavalise Tallinna kohviku omad, vaid mingi poolullike oli kogemata kööki sattunud. Henryk tegeles umbes samasuguse veidrusega, mis kujutas endast mingit kalkuniasja, urrr... Külm supiliha, mille kõrvale oli tõstetud kolm külma kartulit ja seal me siis olime, kaks lolli gurmaani, kes olid kogemata sattunud küllaltki armsa kujundusega nunnusse kohvikusse, kus söögikõlbulikuks osutus seenepirukas, tõsijutt! See omakorda meenutas neid überpõnevaid pirukaid, mida saab Nikolai-kohvikust Tallinnast nagu kolm korda kallimana. Hmm... Ühesõnaga, sööge ainult seenepirukat ja jooge peale Kellukest, siis ei ole te millestki ilma jäänud .
Linn on muidugi kummaliselt pime. Imetore Olafitaoline moodustis ilmselt peaväljaku kõrval ja Paul Kerese nummi-kuju läheduses läheb täistuledesse ikka no väga hilja. Kerese lähedal on muide lilleputka ka, mis on minu meelest lahti kakskend neli seitse, ka jõulude ajal. Igal juhul on see üks kummaline asi, kuidas inimesed armastavad lausa plaaniliselt ja südamlikult palju lilli kinkida, eriti meesinimesed naisinimestele, eriti kui ollakse tülis. Mõnikord kingitakse ka imetoredaid autosid ja siis mõnikord ei võta naised ikka ei lilli, autosid ega mehi tagasi. Peavad endast lugu ja otsivad kellegi parema, võib-olla isegi lillede,autode ja nii edasita.
Igal juhul esimene õhtu möödus lõpeks ikkagi Netflixi saatel! Järgmisel hommikul tuiskasime nagu kaks meest Narva linnusesse ja seal oli väga väga nummi! Ses mõttes, et seal oli puusepp ja päris sepp ja nahakunstnik (Henryk sai endale übernummi märkmiku!!! nagu jaa!) ja väike apteegipidaja ehk tegelikult kõrtsmik ja puuhobune ja vene piir ja rusuv torni tippu viiv trepp ja Saaremaa lugu, millest me kumbki Henrykuga, mandri-eestlastena kunagi miskit lugenud polnud. Ahjaa! Räägin siis teile ka! Esimese maailmasõja ajal vallutasid sakslased Saare- ja Muhumaa - nii korralikult et sisuliselt said saarlastest uued pärisorjad, teopäevadega ja rendinõudmistega, nagu vanal heal keskajal, võib isegi öelda, et veel hullemini. Nii keelati meestel metsadest (omaenda metsadest!!!!) ulukeid jahtida, merest (omaenda merest) kala püüda, mandril lisaraha tarvis tööl käia, suurem osa põllust tulevast tuli totakatele sakslastele anda. Samal ajal kui mandril valmistuti Vene keisririigi vastu sõtta minema ja omariiklikusega pihta hakkama, said saarlastest orjad, kes ei saanudki teada, mida mandrieestlased plaanisid-kavatsesid. Nii et kui lõpuks toimus Saaremaal mobilisatsioon, siis mitte keegi ei tahtnud kuhugi sõdima minna. Täpselt enne seda sõdimise asja hakati oma lollidele sakslastele vastu ja pärast nälgimist ja üldse õudust ei tulnud kellelgi pähe tegelda mingi vabadussõjaga. Uputati oma orjapidajaid. Muidugi jõudsid karistussalklased üsna varsti Saaremaale ja nii pidi Poska tegema üsna ebameeldiva otsuse, pidi mõningad vastuhakkajad vangi panema ja mõningad siiski mobiliseerima. Päeva lõpuks sai Eesti vabaks ja päris paljud said seetõttu endale pärast Vabadussõda päris oma kodu. Igal juhul jah - üks küllaltki verine ja õudukas näitus torni tipus, kust avaneb vaade Venemaale ja meie sugugi mitte üksüheselt mõistetavale Eesti ajaloole. Mina seistes valge aluspluusi ees, mida on läbinud kolm kuuli, mis kandja suure tõenäosusega surmasid, suutsin miskipärast mõelda selgeltnägijatele, et nad vist ei saa üldse muuseumides käia, sest lolliks minemise võimalus ja inimeste valu ja õuduse tajumise võimalus on ikka päris võimekas sellistes kohtades.
Aga!
Päev jätkus Astri keskuses, kus investeerisin raha venekeelsetesse raamatutesse, mida võiks lisaks omamisele ka läbi lugeda. (umbes sama probleem on mul ka ülihea eesti kirjanduse ja teoreetiliste tekstidega, võiks jõuda lisaks omamisele, ka omandamiseni). Astri ja Fama kaubanduskeskused asuvad põhimõtteliselt kaubandustänaval, muide Fama kaubanduskeskus asub ilmselt Fama bastioni kohal, mida muidugi ei eksisteeri enam, sest Põhjasõda ja muud toredad asjad, Võib ilmselt lisada, et ka needsamad vabastajad ja Teine maailmasõda. Kogu see tänav on palistatud koledate ja vähemkoledate kortermajadega, mille küljes asuvad erinevad poekesed, ja nii kohe kenasti erinevate keskusteni välja. Enamasti on seal riietebutiigid, aga on ka lillepoekesi, saapaparandajaid, kellapoekesi, lastepoode ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei mäleta seda oma viieaastatagusest Narvast. Aga selles on midagi nunnut ja armsat. Inimesed kasutavad omaenda korteri ruumi, selleks, et müüa-müüa-müüa, seda mis nad ise on otsustanud tuua kuskilt müügiks. See on ettevõtlik!
Tänane hommik algas Narva Aleksandri kirikus ja tegi minu elu mõnes mõttes pööraseks! No kust leiad sellise toreda eestluse eest seisva proua? Räägi mulle. Aleksandri kirik ei seisa õnneks-kahjuks ainult eestluse eest, vaid ka pidevjoone eest, mida nimetatakse ajalooks, mis ei peaks katkema, nende elanike arvelt, kes siin kunagi elasid. Selles mõttes on Narva ju ikkagi mitte ainult bastionite ja endiste vene sõjaväelaste linn, vaid eestlaste, võimsa tekstiilitehase, Ludwig Knoopi linn, kus põhimõtteliselt rajati esimest korda 1857. aastal toimiv linnak tehasetöölistele! Kus esimest korda tegid töölised streigi 1872. aastal, et esitada tehase omanikele nõudmisi ja kus tööliste nõudmisi ka arvesse võeti! Võimas tööstuse ajalugu! Loomulikult tuli neile eestlastest ja sakslastest luteriusulistele oma kirik ka teha! Ja siia tulid ka ju ingerisoomlased, kes olid harjunud käima oma kirikutes! Praeguseks peetakse Aleksandri kirikus kolmes keeles teenistusi! Eesti, soome ja vene keeles. Eesti ajal ja vene ajal pidi oskama siin linnas kolme keelt: eesti, vene ja saksa keelt. See oli igati loomulik ja õige. Viis aastat tagasi nad ehitasid seda imeilusat minu meelest puhtalt paekivist hoonet või betoonist, igal juhul halli, nii seest, kui väljast uuesti üles! Ja nüüd peetakse seal palvusi, on seal imetore muuseum, mis on küll minu jaoks kurbuse keskpaik, sest sellist kapitaalset kadumist, nagu Aleksandri kirikus on võimalik näha Narva kirikute osas, ei tea ma küll kuskil mujal. Kuigi noh, mis see Vilnius muu ole, kui kirikute kadumise-kaotamise koht. Ja sünagoogide kadumise-kaotamise koht. Kurb hakkab. Vastik hakkab. Proua leti taga oli omamoodi naljakas, veider, liiga palju jutustav, sõbralik, üksildane. Sõitke palun siia, rääkige temaga eesti keelt, ta on teie tuleku üle rõõmus, ärge kartke, tellige temalt installatsioon, sest see on lihtsalt vägev, kuidas Eesti ajalugu mööda võlve edasi-tagasi jookseb, kuidas Jeesuse lugu ja püha Franciscuse lugu uue tähenduse saab. Ta on tore! Ta on armas!
Eelmisel päeval olime kogemata sattunud ühte käsitööasutusse, kus meile müüdi maha väike magnet. Teravsiniste silmadega, väga sümpaatne mees, kes suhtles ainult vene keeles andis meile põhjaliku ülevaate ühest minu ja Henryku meelest üsna koledast hoonest, mida peetakse Narva uhkuseks. Tuleb välja, et see veepaagiga kaheteistkorruseline hoone ehitati Narvasse 1957. Veepaaki oli vaja, sest keegi ei teadnud täpselt, kuidas see veevärk siin toimib pärast kogu linna hävitamist, alles jäid vaid bastionid, Kreenholmi linnak, mõned sõjaga seotud hooned, püssirohuhoone näiteks, kus on praegu Narva kunstigalerii. Aga veevärk toimis, ilma veepaagita, ja nii saigi selleset ilmselt selle linna üks koledamaid (minu meelest!), aga mälestusväärsemaid monumente veevärgile! Igal juhul lisaks tolle Tallinna maantee ja Puškini uulitsa ristis asuva majast ma nüüd nii palju küll ei arva, kui käsitööasutuse mehe soovitusest minna Victoria kasemattide bastionisse. See oli hää soovitus! Esiteks tuli need kasematid (mis ei ole kasematid, vaid on sisuliselt viide itaaliakeelsetele sõnadele kaetud maja ehk casa matte ehk varjatud hoone, varjend) muidugi üles otsida! Ehk kena jalutuskäik mööda Narva promenaadi kalamehed silme ees ja hunnikus narvakaid ja vähemnarvakaid kah silme ees ja siis jõudsimegi Pimevärava 3 kohale, joviaalse piletimüüjani, kes teatas, et ega me kahe tunni pärast ekskursioonile ei taha minna, ei tahtnud, ronisime aga Rootsiaegsetesse kaevikutesse ja kohtusime iga mõne aja tagant üsna hirmsate inimkujudega, kelle juurde räägiti kena ajaloojuttu audiogiidist ja seal me siis olime Henrykuga. Minul oli ausalt öeldes natuke isegi hirmus, sest kokku puutuda selliste ajalugudega ja lihtsalt lugudega ja mannekeenidega, kes päriselt olid täpselt sellistes poosides, nagu sõja ajal, väljaspool sõda, see tekitas väga palju erinevaid emotsioone, muidugi oleks vähem hirmus olnud suure kambaga, aga üksi ma sinna minna küll poleks julgenud, see on umbes nagu see selgeltnägija särk, kitsas niiske ruum, mille olemasolu on vajalik tegelikult olgem ausad ainult sõja ajal ja siis ka kahel põhjusel, et ennast kaitsta ehk joosta varjendisse või vaenlast rünnata pisikestest aukudest. Muidu on see lihtsalt koobas, kuhu lendavad talveuneks terved nahkhiirtekolooniad. Kõige hirmsam oli ilmselt see Teise maailmasõja aegne olukord, kus inimesed pidid kolossidega ronima unele just siia perede viisi, sest teate küll vabastajad tulid ja vabastasid linna barokiajast nagu niuhti.
Igal juhul üks raputavamaid ja hirmsamaid elamusi, mis mina siin reisil läbi olen teinud.
Ahjaa. Narva linnuse restoran, on muidu nunnu, aga kui tellida südamlik borš, siis tuleb arvestada, et see on jahtunud, nelgi maitsega ja maksab tegelikult palju rohkem, kui ühe borši eest oleks sobilik küsida. Muidugi võib borši südamlikkus tulla sellest, et see on tehtud kanasüdametest, ja hind ka. Ehk kuus eurot. Peab tunnistama, et jah! See-eest on see raskete toolidega tore restoran käsitööõlledega restoran, nii et kui söögis võib pettuda, aga ei pea, siis käsitööõlus kindlasti mitte! Mis puudutab, aga tõeliselt toredat ja armsat söögikohta, siis absoluutselt armas ja kujunduselt jabur, selline vene täielik uusrikaste ülepakutus, mida võib kohata nii mõneski toredas muusikavideos, iluskoledate sahisevate kaskedega õlimaale, mida ääristavad kuldsed ornamentidega raamid, täis Maius Grill. Kujundus on täis nuumatud klišeedest nagu see hani, kelle maksast saab foie gras´d, aga söögid! Keele viivad alla! Tõeliselt head! Mina sõin parti chutney kastmega, Henryk armeenia šašlõkki, issand kui hea! Nagu nii nii nii nii hea! Kohale minna ja järele proovida, kohe! Teenindus on muidugi ainult vene keeles ja me juhtusime pealt nägema täna ka ühte õnnetut tragöödiat pisiplikaga, kes polnud pooltki nii pisi-pisi! Lapsuke oli ennast tualetti lukustanud, nii nagu täiskasvanud, et lähed pissile ja paned ukse kinni, aga välja ta sealt pääseda ei osanud, sattus hüsteeriasse, karjus, nuttis, ei saanud aru, kuidas sealt välja tulla. Natukese aja pärast keeras ennast ikka sealt välja. Ema tahtis last veel natuke õpetada, et lähme proovime veel lahti teha, aga ei... Nii see jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar