Ajalugu ja aja lugu

Koroonaga oleme siis nüüd praegusesse järku jõudnud, kus võib Võrus käia. Jeei! Minu isa vist ikka igatses mind parajalt palju, nii nagu üks Karlsson parimais aastais julgeb igatseda. Meie puutusime elus esimest korda kokku majaühistuga ja hunniku jamadega ja töötamine-toimetamine kodus ehk Võrus on nüüd ka läbi proovitud. Natuke  on hirmus ja natuke ei ole ka. Imelik ikka. Pingutame, jookseme, kargame, teeme erinevaid asju ja üldse. Hea on see, et tänavu võtsin kaasa kõik oma diplomid kodust! Koolilõputunnistused ja diplomid. Tuleb välja, et keskas oli mu üksainuke kolm bioloogia, kõik ülejäänud olid neljad-viied, isegi kõige ebameeldivamate omadustega ajalooõpetaja  oli suutnud mulle tekitada kokkuvõtteks 4. See on siis loen sirgelt maha kõik ja dikteerin lauseid viis korda ja kirjutage paljun nüüd oma nn ajaloovihikusse, ilgus kuubis ikka, kui inimesed ei oska jutustada oma erialaseid teadmisi ümber, emotsioonita jauravad enda ette mingit hirmsat tühjust, millega ausalt öeldes minul mingit seost ei ole. Bioloogia õps oli hoopis teistsugune, igas mõttes palju meeldivam ja omal moel teravam ja tublim, kui enamus inimesi, kellega ma erialateadmisi kätte saades kokku  puutunud olen. Aga bioloogia ei hakanud mulle ikkagi niimoodi külge, nagu ajalugu. Mitte et see hirmsasti mu külge hakanud oleks. Aga igal juhul praegu, kui on võimalik vaadata põnevaid sarju Lucy Worsley juhatusel nii juutuubist kui ka ETV pealt, siis on kuidagi kummaline ja kuidagi hea, et vähemalt ühes riigis oskab keegi rääkida oma riigi ajaloost nii meeldivalt ja põnevalt, et pea hakkab ringi käima kõikidest Henry-dest, George-dest, Edwarditest. Arhitektuur, kunst, kirjandus - seotakse ilusaks kimbuks ajastute sisse ja siis tekib mingi väga vastik ebamugavustunne, et mismõttes! Eestis on ka ju ajalugu ja inimesed, kes seda läbi ja lõhkini tunnevad. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et on, kuigi ma võin eksida, sest teatavasti on meil humanitaarteadlastega ikka kuidagi valusasti, see projektipõhine ja õhinapõhine toimetamine. Asjad jäävad kuhugi seisma ja pooleli, keegi ei püüa mõtestada oma käitumist ja selle iseärasusi, mis muide tulenevad ikkagi meie ajaloolisest teadvusest. Oma hirmude sõnastamine ja mõtestamine võiks käia inimeseks olemise juurde. Sest hirmud ongi need deemonid, millest algavad kõiksugu kurjategemised minu meelest. Ja omakorda hirme kasvatatakse meie sees juba päris algusest peale. Kasvatatakse, sest me oleme osakesed suuremast ja valusamast maailmast, kui see, mis meid praegu ümbritseb. Aga jah.