Sa oled naine, sa peadki kannatama

"Taevas hoidku" teatas naine minimaalse emotsiooniga, otsekui midagi poleks juhtunud, külmalt, vaadates oma mehe terashalle silmi, mis segunesid ebakindluse ja palvega, nõudlikuks. See oli juba nagu lapsepõlves, kui selg roostetas koos jalgadega ja kõhuga valutada täiest jõust menstruatsiooni ajal ja vanaema 1918. aastal sündinud kristlane teatas täie rahuga, et ta on naine, ta peabki kannatama, ta on patune, ta on juba naiseks sündides Jumalat teotanud. 

Ja nüüd käitus mees ka niimoodi Linda istus maha ja ei saanud aru. Ta polnud aru saanud, kuidas tema elu nii kaugele oli jõudnud selle mehega, kes ta vastas istus ja teda niimoodi poolteotavalt vaatas. Kuidas oli võimalik, et ta on selles olukorras? Ema oli öelnud jah, ema ütles kõiki asju ja vanaema ja vanaisa ja isa... Aga neil polnud tegelikult mitte mingit õigust öelda, et see mees on jobu ja ei kõlba kuhugi. See mees, Janno, see mees, kes tema vastas teatas, et ta jätab ta sekretäri pärast maha, sest... Ja Janno sõnad sulasid kurku kinni. Sekretäri? Karla pärast või? No ainuke sekretär, kes Janno firmas töötas oli Karla. 

"Aga mitte päriselt," kordas Janno veelkord. Mitte päriselt? Mis mõttes mitte päriselt, Linda tundis, kuidas ta tahaks tõusta ja lüüa vaba käega meest näkku, kiiresti, soravalt, nii nagu ta oli teismeeas oma nooremat õde löönud, kui see jälle tema toas tema kleitides ringi oli sobranud. See pisike, totakas viieaastane, kellele pöörati rohkem tähelepanu kui Lindale. Ainukesele seni... 

"Mis mõttes?" küsimus kõlas ebalevalt. 

"Sa ju mõistad mind. See on võimatu, et ma temaga päriselt koos olen. Kui keegi sellest teada saab, keegi, kes pole nagu sina, vaid keegi... Ma kuulun ju konservatiivide hulka, ma olen ju... Sa tead küll, nad võtavad mult naha ja... Kõik võtavad, nad teevad mu puhta paljaks, nad tapavad mu ära, nad... Sa mõistad ju..."

Linda vaatas põrandale. Kümme aastat kooselu. Kümme aastat kooselu. Viis aastat abielu. Kaks last. Ja ta kuradi mees avastab, et ta on gei, lisaks sellele, et ta on jäigalt konservatiivse maailmavaatega, on ta gei. Hea veel, et mõned reproduktiivorganid ei tööta Lindal nii hästi, kui teistel naistel, sest muidu oleks neil neli-viis last, võib-olla rohkemgi, ja see totakas tööta olemine, sest ta on naine ja see viis, kuidas tal ei tohi olla liiga palju sõbrannasid. See kõik, see. Linda oli kogu aeg uskunud, et see on nende kahe pärast. Suhte pärast. Armastuse pärast. Et ta tuli oma lemmiktöölt lemmikloomapoes ära, sest ta lõpuks leidis enda kõrvale täiusliku mehe, kes armastab puhtust ja korda ja teda kõige kõige rohkem siin maailams. Ja siis tuleb välja, et ta on kattevari. 

"Ei, ei mõista... Ja ei hakkagi mõistma. Ei ole kunagi mõistnud." 

"Linda ma ju armastan sind." 

"See pole armastus. See pole kunagi olnud armastus. See on sotsiaalse hierarhia kinnitamiseks vajalik tegu - sul oli enda ülimuse kinnitamiseks vaja oma naist, vastassoost partnerit ja lapsi. See pole armastus. Kohustus? Jaa, ma ei ole kunagi mõelnud, et miks see tundus mulle, et sul on raske, kui ma sind suudlesin huultele, sest see ju ei olnud minule raske." 

Tore on. 10 aastat tühjust. Kuidas ta lapsed üksi üles kasvatab? Kus ta elama hakkab? Kus tööl käima? Miks ta varem sellele ei mõelnud?

"Sul on mind vaja. Sa pole kümme aastat tööd teinud. Sa isegi ei tea, kuidas see käib. Sa oled lihtne küülikute ja hamstrite müüja, mitte kunagi midagi enamat. Sa ju saad aru, et neile ei maksta raha palju, sest neid ei ole vaja, pole kunagi vaja olnud. Mind - suurfirma juhti ja paljude väikste firmade omanikku - seevastu on kõigil vaja, eriti minu lastel. Aga nad ei tohi teada saada, et Karla..."

"Jaa, sind on vaja, hoolimata sellest, kas Karla või mina... Nad ei saa sulle liiga teha. Sa mõistad ju seda?"

Linda hningab sisse ja välja. Tõuseb diivanilt ja läheb raamatukokku, sellesse tuppa, kus ta on ennast elu aeg turvaliselt tundnud.