Eeskujud

 Asjad, mis teevad elu keeruliseks. Või siis lihtsaks! Nii meeletult lihtsaks!

Töö! 

Justnimelt töö! Ma siin juunis rääkisin üle pika aja oma papiga telefoni teel asjadest, mis on olulised, minule, nüüd ja praegu. Võib-olla 10-20 aasta pärast ka, võib-olla mitte. Mida ma austan oma isas ja tema kaasas kõige rohkem? See on suur pühendumus ineneriteadusele. Alati kui ma neile külla lähen, näen ligi rohkem neljakümne aasta töö vilju, kladesid, mõtteid. Ühelt poolt on see kõik väga vahva ja tore, teisalt, absoluutselt alati, kui inimene armastab oma tööd rohkem kui midagi muud siin maailmas, tekib olukord, kus tema lapsed, tema naine, tema mees, perekondlik värk kannatab. Eriti kui ollakse ettevõtja ja minu isa on ettevõtja olnud nii kaua, kui teda mäletan. Ta pole ainuke. Ta kardab, et on andnud kõigile oma lastele töönarkomaani geenid. See on muidugi midagi sellist, mis tõenäoliselt paika ei pea. Mina kui ainuke plika poistekarja seas, noh minul on olnud erikohtlemine alati. Alati on kardetud, et ma ei saa koolid lõpetatud, sest leian endale vahepeal kaaslase ja saan tited taha. Nüüd pole seda hirmu vähemasti kümme aastat olnud. 

Igal juhul - igasugune ettevõtlus, kui seda päriselt südamega teha, on kõige kurvem ja kõige ilusam asi maailmas. Te annate tööd oma kogukonnale ja iseendale. See on aga absoluutselt alati oma perekonna ja eraelu arvelt. Jah, minul ja Svetal ja veel paljudel inimestel on tahtmine pidevalt öelda nendele inimestele, kes juhivad, otsustavad, teevad, et nad ei hooli. Ausalt öeldes suuri otsuseid tehes ei saa kõikidest ja kõigest hoolida. Ei jõua. Puhtfüüsiliselt on see peaaegu võimatu. Igasugune vastutus tekitab stressi, aga vastutus ligi saja inimese töökoha eest võib viia mitte lihtsalt stressi, vaid infarkti või insuldini. See lihtsalt on nii. Käisin üks aasta ettevõtlusmessil, kus Taavi Kotka kirjeldas oma tööpäevi, mis võisid kesta nädalaid järjest, 24 tundi jutti, kõik selleks, et raha liiguks, et projektid saaks tehtud, et oleks, kuidas edasi olla. Ja ühel hetkel avastati tal südamerike. Minu isal, kes on küllaltki suure ehitusfirma juht, on samamoodi olnud. Magama on mindud mõtetega majade ehitusest, lootusest, et tuleb uus ja põnev projekt. Kas sellised inimesed peaksid rohkem raha saama? Peaksid. Need, kes on nõukaajal sündinud ja kasvanud, nemad ei ole harjunud seda raha ka välja pumpama oma firmast või mõnest muust kohast, neil hakkab piinlik, sest nad tahavad solidaarsed olla ülejäänud töötajatega. Mõnel ei hakka piinlik. 

Vähenõudlikkus ja armastus mingi asja vastu, mida oma elus teha, teeb õnnelikuks. Vähemasti minu vanemad on teinud õnnelikuks. Ei, nad ei ole kunagi metsikult reisinud, vist päris noortena, koos oma kahe pojaga Liiduvabariikides ja Venemaal, või mõned komandeeringud katusekivi otsinguil Pariisis või Soomes. Päris palju väliseid asju ei morjenda neid. Neil pole kunagi olnud oma maja või uhket suvilat või jumal teab veel mida. Ühte õnnetut välisust remonditi 25 aastat, sest see polnud tähtis, tähtis oli miski muu. Ja ma tean, (ehkki mitte kogemuslikult), et nende elu on tänu oma suurele armastusele - inseneriteadusele - mitu korda lihtsam, kui paljudel teistel, kes ei tea, mida eluga pihta hakata, kellel puudub kirg millegi suhtes enda ümber. Ja seetõttu need teised ei tee midagi ega loo midagi. Ja isegi kui loovad, siis väga paljud ei saa aru, miks need asjad on loodud. 

Mul on ka neid sugulasi, kes tegelevad jäägitult lastega, nonda elu mugavamaks ja paremaks tegemisega. Neid imetlen ma samamoodi. Tänu neile on minu ja minu vanemate elu palju lihtsam. Me teame, et oleme hoitud ja armastatud, kõigi oma veidrate omadustega, näiteks minu puhul siis raamatute armastusega ja nende puhul siis majade ehitusega. 

Minu jutu mõte on. Ma olen alati arvanud, et minust võiks saada president, aga alles nüüd - 35aastaselt  -  tean, et see nõuab minult väga palju enesedistsipliini ja tööd erinevate asjade kallal. Ka iseenda kallal, ja ma ei ole kindel, et ma seda teha tahan. Raamatuid ma tahan müüa. Ja mõnikord on see nutmaajavalt valus ja ebamugav tegevus. Ei hakka isegi enam seletama, mis täpselt põhjustab selle emotsiooni. Lihtsalt on. Aga ma tahan seda teha, sest ma tahan, et maailmas oleks vähemalt üks asi minu jaoks hädavajalik, raamat, mida inimesed ostavad ja loevad. Ja ma olen valmis panustama sellesse nii palju, kui minus on, et inimesed leiaksid raamatu ja suudaksid seda osta ja lugeda. Ma tunnen, et selles osas on meil kõigil võimalus olemas. Oleme me eestlased, venelased siin riigis. Me võime leida üles oma lemmiktegevuse ja sellega kas hobi korras või päriselt tegelda. Ja see ei ole kunagi - ma kordan veelkord lihtne, mugav, hästimakstud. Ses  mõttes, et vähemalt alguses mitte. Pole kunagi olnud. Pole kellegi jaoks olnud. 

Isegi Kristiina Ehin pidi vähemalt kümme aastat luuleraamatuid välja andma ja ennast otsima, et saada endale seda positsiooni, mis talle justkui vanematelt kaasa on antud. Saada päriselt luuletajaks.