Napoli-raamatute kolmas raamat läbi. Eufooria asendub millegi muuga, millele ma ei oska nime anda. Ometi on mul hea meel, et olen raamatu läbi lugenud vist viie päevaga. Asi, millega ma pole tükk aega hakkama saanud. Tunne on vabastav. Naljakas, et mulle meeldib. Eks ikka meeldivad asjad, mida saad harva teha ja mille tegemine tekitab vabastava emotsiooni, võtab ära hetkeks kogu maailma valu või siis tekitab juurde. Ebamugavustunne, mis tuleneb sellest, et me kunagi ei või teada kõike.
Kolmapäeval põrkasin kirjandusteadlasega kokku Rahva Raamatus. Ah et sotsiaalmeedia räägibki tõtt, ütles mu hea tuttav. Ja minu jaoks oli see väga kummaline tunne. Muidugi räägib sotsiaalmeedia seda, mida me tahame, et ta meist räägiks. Mina näiteks kipun seal üsna harva virisema või vinguma, ütlema, et mul ebamugav või halb või üldse paha olla. Kipun. Olen. Enesekindel? Natuke tuletan endale meelde seda tohutult ebakindlat pubekat, kelle vanaema polnud veel ära surnud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, kus ma tahtsin olla keegi tark, ilus, põnev, aga tegelikult tundsin, et ma ei ole. Ja tõenäoliselt tähelepanelikum vaataja näeb ka, et ma ei ole see, kes ma hirmsasti olla tahaks. Ei ole lugeja, kirjutaja, mõtleja, kaasa mõtleja. Olen jagaja, seletaja, sehkendaja, sageli kõrvalseisja.
Imelik on vaadata, kuidas me kõik tahame olla edukad, targad, ilusad. Sellesse on surutud kogu meie egotsentrilisus, aga kokkuvõttes oleme täpselt selles etapis ja nende asjade juures, kus me oleme. Minul pole lapsi. See ei ole tegelikult tore. Ma ei ole kindel, kas minust saab hea ema või kas minust saanuks hea ema. Aga lapsi mul pole. Ja see teeb tegelikult haiget, et ei ole. Mõnel on ja ta jagab pilte oma lastest. Ühesõnaga jutu mõte on, et saan jagada pilte vaid sellest, mis mul on, mitte sellest, mida mul pole. Nii on alati olnud. Isegi pilt minu emast, on tegelikult pilt inimesest, kes on kunagi olnud. Seega ta on mul olnud, ta on olnud. Lastest ei saa. Pole.
Pildid raamatutest on aga veel erilise vindiga. Selle vastiku vindiga, et see on pooleli, need ma ostsin, neid ma tahaks lugeda. Lugemiseta pole raamatut. See on teistsugune õud. Surnuaed, nagu hra Õnnepalu kõnekalt oma "Paradiisis" räägib neist kaua aega riiulites seisnud raamatutest, mis on muide iga endast lugupidava eestlase kodus ja surevad. Lugemata raamat on surnud raamat, nii nagu sündimata laps, või hoolitsuseta laps, on sündimata, hoidmata.
Mu vend rääkis sellest, kuidas uut ehitada on lihtsam, kui vana eest hoolitseda. Ja ongi - hoolitsemine võtab tegelikult palju rohkem aega ja raamatut lugemine, on raamatu eest hoolitsemine. Nii nagu maja eest hoolitsemine, kodu eest hoolitsemine, koristamine, riiete pesemine, nõelumine, korrastamine. Ja nii edasi ja nii edasi. Niimoodi igavesti. Kogu aeg. Kultuur. Raamatute lugemine ja nende sees olevate mõtete paigutamine kuhugi meid ümbritsevasse ruumi, meie enda sisse.
Lugemine võimaldab maailma eest hoolitsemist, enda eest ka. Igasugune teistsuguse mõttega silmitsi seismine ja selle mõtte sisse minemine annab meile täiesti uue ja võib öelda, et parandatud, nõelutud, pestud, korrastatud maailma, mis on meid hetkeks kokku liitnud kasvõi kauge ajalooga enne meid või mõne hoopis teistsugust elu elava inimesega hoopis teistsuguses keskkonnas oleva inimesega.
Sotsiaalmeedia aga eraldab meid inimestest. Selle kaudu me otsime võimalust olla erilised, teistsugused, luua end sellisena, nagu tahaksime olla. Kas ka oleme? Olen ma see üleharitud ja üliasjalik ja lõbus ja armastusväärne ja põnev inimene, keda ma kujutan oma piltidel või piltide kaudu? See on väga põnev küsimus. Sellele pole adekvaatset ega ka mitte õiget vastust, sest mõnikord jah, mõnikord ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar