Milton, Tommi, Ansip ja Augusto

naljakas on lugeda väikseid viiteid Milton Friedmanile
loen ja loen ja
loen ja loen ja
kuidas härra Mart Laar ja muud tublid miltoni bukletikesest teadmisi saades terve posu ettevõtteid, neid riiklikke, maha müüsid, mitte et ma arvaks, et kõik, mis liigub, riigile ja rahvale kuuluma peaks, ooei, nagu mu papa ütleb (ja teie mõistate, et see on tähtis), et kõik, mis kuulub kõigile, ei kuulu tegelikult mitte kellelegi, aga näe, siin ta on Kehra, siin ta on üheksakümnendate algus, siin ta on kohalik linnapea, kes palub riigilt abi ja saab hoopistükkis Kehra paberitehase müümise lepingu. Üheksakümnendate alguseks tähendas see lihtsalt seda, et terve linn oli haamri all, inimestele ei kuulunud isegi nendele kuuluvad majad, sest nad kõik olid ärastatud.  Ja tehas, mis kuulub singapurlastele, mis head võib selline tehas anda kohalikele. Lisaväärtust? Siis on kui nood oma lisaväärtust andnud paremale ja vasemale, sest niimoodi läheneb mistahes juht, olgu see ülikooli õppejõud või Katrina H papa või veel mõni. Mis on sinu lisaväärtus, miks ma peaks sulle raha maksma? et ilus oled või? selle eest või? see seitsmeteistaastane on ka ilus. ma ju temale selle ilu eest  ei maksa, aga sinule korraga nagu peaks maksma. imelik.
Lisaväärtus polegi teema - Milton on teema.
Ma olen nii palju seda sõna kuulnud, et paha hakkab. Ja keegi ei räägi ühegi firma lisaväärtusest. Töötaja andku lisaväärtust, aga seda lisaväärtust, mida ootab firmat ümbritsev keskkond firmalt, seda pole mõtet paluda, sest sellist sotsiaalset närvi pole ühelgi miltonlikult mõttemaagil, ma ei tea isegi, kas numbrid on see, mis neid kõige rohkem erutab.
Aga jah, Milton siin ja Milton seal.
Isegi mitte Menthon, et paned suhu ja suuõhk on suurepäraselt lõhnastatud, vaid Milton.
Loen Noami Kleini šoki doktriini
väga antikapp, nagu antifašistlik või antitola
väga väga väga
eriti huvitav on Augusto ja tema Tšiili lugu 1973-1990 aastani.
Kaheksakümnendate keskpaigaks oli reast miltonlikest reformidest ehk sisuliselt sellest, et mitte miski ei kuulunud riigile alates koolisüsteemidest lõpetades rea väga võimsate ettevõtetega, mis härra Pinochet ellu viis, alles 45% vaeseid, kes ei jaksanud endale isegi süüa osta, sest ühe leiva peale läks neil palgast 17%, koolides olev piim, mida lapsed niisama oleks juua saanud, võeti ka riigi eelarvest välja. Iga hunt oma kutsika eest, ja iga kutsikas suri või minestas keset tundi lihtsalt ära.

Loed sellist asja ja mõtled, et meie kallis lahtitehtud ja Toomas Liivi vihatud peaminister on ka Miltoni poiss
milton on peaaegu nagu menthon
teeb suu puhtaks kõikidel vaestel kõikidest võimalikest variantidest olemises ja teeb kõik vaeseks ka.
Muidugi ei saa me ennast võrrelda nende toredate tegelastega, kes maha surevad, sest süüa pole. Mina sain näiteks, aga sedagi ainult sellepärast, et mu kulutused on hullumeelsed, kui ma ei saa teatrisse minna või sõita kuhugi, siis ma lihtsalt lähen kohvikusse, ostan endale tipsu kohvi ja tunnen, et olen elus, paljud ütlevad, et mis sa sest kohvikust, et mis sa üldse

raiskad

korralikul inimesel on mees kodus, kantseldab, hoiab, armastab
korralik inimene peale oma hundikutsikate ühtki teist hundikutsikat ei armasta
korralik inimene

noh
ta ei ole kindlasti mitte gei

no mehed meeldivad mulle endiselt
ja kõige nunnum on ikka veel väike prints
teemissatahad
isegi siis kui enam ei tohiks olla
sest
äkki

peaks ka miltonlikuks naiseks hakkama
palju töötama
ja hundikutsikaid sünnitama