Mõnikord ongi nii, et me saame kokku. Meie - nohikud. Istume ja räägime elu ümber. Meie - nohikud. Teeme asja - meie nohikud. Jutustame hra IlusastKolleegist või siis Hipsterite kuningast. Meie nohikud. Ilusatest tasub rääkida koledaid lugusid, siis on endal huvitavam. Muidugi kurjem ka, seda peab tunnistama. Minul on minu unistuste IlusMees, tegelikult IlusKolleeg, minu unistuste PärisMees, tegelikult Väike Prints ja minu unistuste HomoMees, tegelikult vist Poeet, aga võib-olla ka mitte. Joonas võib ka täitsa vabalt olla minu unistuste HomoMees. Kunagi ei või teada.
Ja siis on mul veel päris head sõbrad. Mõnikord on neid palju. Mõnikord on neid täpselt ühe käe sõrmedel lugeda. Nendega saab rääkida. Kõigest ja eimillestki. Tegelikult võiks kirjanduslikku teha. Midagi head ja kirjanduslikku. Praegu ma ei tea öelda, mis see hea ja kirjanduslik on. Midagi see kindlasti on. Ja töökaaslase viisin natuke endast välja, sest ma tahtsin just nimelt temaga meie firma suvepäevadele minna. Vabadele ja kullalistele. Kunagi ei või teada. Vaikus. Vahedus. Täpsus.
Kroonilisus.
Aeglus.
Lähedus.
Ilmselt lähen ma ka ju kellelegi korda oma olemisega. Hästi lähen korda. See on hea tunne. Kordaminemise tunne. Valutunne, ahastuse tunne.
Tundub, et ma sebisin kogemata kaasa Anna päevadele. Nendele teistele päevadele. Mitte Ji päevadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar