Luuletusi jällegi

 *  *  *
see viis kuidas sa 
endaks saad

on üks kummalisemaid
on üks valusamaid
on üks äraöeldamatumaid

viis kuidas kortsud
kerkivad kulmu

kuidas naised lähevad hinge
ja mis seal salata kehasse
kuidas mehed lõhnavad
selle järele
kuidas uusi inimesi sünnitada
kuidas Simone de Beauvoir
pole pooltki nii õudne olla

kui surnuyd
kui printsipiaalselt
maailmale kuuluv
eneseohverdaja

*
töökaaslane
võitleb vähiga
elu eest

mina otsin 
pärismeest
elu eest

sõbranna
armastab
elu eest

aeg surub
noa selga
elu eest

*
kasvad suureks
aga suuremaks
nagu ei kasvaks
ikka poisid räägivad
erektsioonist
kõva häälega 
sinu vastas
silmagi pilgutamata
teise tüdruku vastu


* * *
kõnnime keskusest välja
ja sina teed nalja
mina ütlen et
pane midagi peale
ikkagi külm ju
kakskümmend miinuskraadi

sina küsid, et mida
kondoomi või

jah, keerdukses
leiame orva
laste tegemiseks
vaikselt ja väledalt

voodis oleks nagunii
liiga igav ja pehme

* * * 
kui see niru koer
keda perenaine
ei suuda jooma kõrvalt
ega töö kõrvalt
ega elu kõrvalt
jalutama viia

viib sind ulguvate hommikutega
suurde majja metsade keskel
kus askeldavad asjalikud naised

tunnen ma ärritavat
elusolemise kirge
ses ulus
mis palub
et teda märgataks

nagu meie, mu kallis
palume kogu elu
et meid märgataks


*
natuke hirmus on
kui ta tuleb
Paljassaarelt Kristiinesse
lõhnab Kopli
ja külma või mistahes
parasjagu kestva aastaaja järele
ja ma tean
et ta tuleb
oma ratastoolis
autode ja inimeste vahelt

minu raamatupoodi
tuleb minu ellu
nii nagu inimesed ikka
tulevad

puutuma oma olemasoluga
meie närve
ja iseenda südant
ja iseenda elu

ja mul hakkab häbi
oma uudishimu pärast

aga ma tean
et ta tuleb jälle
et mulle meenutada
et elu on hinnaline
ja igal hommikul tuleb ärgata

olgu sul jalad all
või mitte
olgu sul nägevad silmad peas
või mitte

ja selle eest
tahaks seda sünnistsaadik
ratastoolis meest
elu lõpuni
armastada