Eluilus

ilus värk
ilus ilus ilus värk

Elu on ikka üks veider asi. Mõtled mingi päev, et on kah, aga siis vupsab sõit Viimsisse ja tagasi. Ikka ühistransport mu sõbrad, ühis ühis ühis. Ja seal ta siis seisis, maailma kõige ilusam viikingipoiss, keda on võimalik välja mõelda. Üleni mustas. Mind märkas ta ka vist sellepärast,et ma olin üleni mustas ja meenutasin tsipake gootitüdrukuid. Õigemini minu Kristine Želvet ja me hakkasime rääkima inglise keeles kõikidest asjadest, millest on võimalik rääkida. Mina küsisin ja tema küsis ja siuhke tunne oli, et olingi tuttavaks saanud päris õige inimesega. Päris sellega. Sees puperdas ja puha. Noh Sankt Peterburist, vene poiss oli. Ma ei osanud vanust öelda. Tundus selline - minuvanune ja hüpernunnu. Lemmikraamatuks Erich Maria Remarque ´i "Must obelisk". Ja ma tegin näo, et ma vene keelt ei räägi. 
Tema ütles, et näe, sõbrad, siuksed tiinekad, et käisid siin Pirital paljalt ujumas ja sünnipäeva pidamas ja nüüd lähevad edasi, et äkki tulen kaasa.
Mina vaatasin talle silma ja ütlesin, et tead, poiss, sa meeldid mulle, tuleks küll. Siis tal juba vilksatas. Miskipärast kõik ta sõbrad itsitasid. Ma ei saanud isegi täpselt aru miks. 
Kui me bussist välja tulime, sest ma tahtsin vist ikkagi kaasa minna. Poisid hakkasid minu viikingi kallal ilkuma, et näe, jälle said mingi sõbranna kaasa. Vene keeli ikka. Poiss ju uskus, et ma ei saa miskist aru. Ilkus vastu. Mina tõmbasin hinge. Vaatasin paremale ja vasemale ja tundsin korraga, et ei ole minu koht. Küsisin, et kui vana ta on. 25. Vastasin, et ma saan varsti 30. Ja lasin jalga.

*