Hermeslikud lood

Ikka veel Nüplist kõneldes. Ikka veel kirjandusest kõneldes. Ikka veel asjadest kõneldes, mis tähtsad. Ikka veel perifeeriasse põigates. Võib-olla ma eksin, aga me keegi ei taha olla perifeeria. Veel vähem tahame olla kahe väga tugeva tuuma vahel, või nendest sündinud. Minu meelest kõige paremini iseloomustab seda kahest erinevast tuumast sündimise teemat viimase Värske Rõhu Carolina Pihelga tõlgitud Yahya Hassani luuletus "Lapsepõlv", eriti kolm selle viimast rida:
KOOLIS EI TOHI ME ARAABIA KEELES RÄÄKIDA
KODUS EI TOHI ME RÄÄKIDA TAANI KEELT
HOOP KARJATUS NUMBER
(lk 28)

Perifeeria on see koht, kus tilpneb tavaliselt tegelane, kes teeb midagi, mida ta teha ei tohi. Aga see, mida teha ei tohi, see, mis on tabu, see on tavaliselt määratud mingisuguse konkreetse tuuma poolt, millel on oma arvamus. Sellel ringitolkneval tegelasel on ka oma arvamus, mis erineb teda ümbritsevatest tuumadest ja mis ometi suudab ennast tõlkida mõlemasse tuuma. Tegelane, keda peetakse üldjuhul triksteriks.

Minu lemmikjumal kreeka mütoloogias on Hermes. Tema ongi see, kes tilpneb asjade vahel, mis on lubatud ja mis ei ole. Selles hirmsas hallis tsoonis, kus enamus inimesi ei julge käia, kust enamus inimesi laseks võimalikult kiiresti jalga. Ebamugavustunne. Hirm. Eksimisvõimaluste paljusus. Tõlkida araabia keelest (kultuurist, inimlikkusest) lähtudes taani keelde (kultuuri, inimlikkusesse). Tema ongi see, kes äsjasündinuna varastab Apollolt (sellelt va kunstide ja arstide jumaluselt, oma poolvennalt) terve karja loomi. Miks? Sest ta loomusesse on kirjutatud varastada, vahetada, karjatada. Sünnist saadik. Ilma igasuguste teistsuguste variantideta. Ja mis seal salata - ta oskab seda ideaalselt.

Pärast Apollo raevuhoogu, mille käigus ta otsib oma poolvenda kõikvõimalikest kohtadest koos oma kaotatud karjaga, leiab ta tolle lüürat mängimas. Imeline pill! Imeline oskus seda õigel ajal õigele jumalusele (ikkagi kunstide jumalus eks ole) mängida! Milline imeline atribuut! Apollo saab oma pilli, millega teda kõikvõimalikes kohtades koos portreteeritakse ja Hermes va kaubanduse jumal saab oma karja, mida edasi võimsamateks aineteks vahetada.

Sellel lool on muide palju võimalikke tähendusi minu jaoks. Aga eelkõige nii müüja kui ka tõlkija (kui ka tegelikult igasuguse looja) seisukohalt on minu meelest kõige parem ja tähendusrikkam see, et Hermes sõna otseses MÕTTES TEAB, mismoodi oma venda Apollot maha rahustada, mis on see vahetuskaup karja vastu, millega too leppida võiks. See on väga suur oskus. Seda peab evima mitte ainult kaupmees, vaid igaüks, kes tahab vähegi oma oskusi müüa. Ta peab teadma, mida inimesele tema vastas vaja võib minna. Ja mitte kartma, vaid selle välja pakkuma. Just nimelt hallis tsoonis, olles varas (sest seda ju Hermes ka oli) peab ta välja käima asja, mis teenib edaspidi Apollot.

Suhtle.

Ole enesekindel.

Tea, mida sa müüd/annad/vahetad.

Ole trikster.

Ära karda.

Nad armastavad sind või sinu kaupa nagunii liiga palju, et sellest loobuda.

Sellised Hermese lood.

Küsimus muidugi jääb, et mida peab tegema Hassan, et mismoodi peab ta selgeks tegema, et ta on hallis tsoonis, et ta ei ole ei taanlane ega araablane. Ja ometi on mõlemat! See on väga vastik, aga väga kindel küsimus. Just sellepärast ongi vaja trikstereid, müüjaid, vahendajaid, neid, kes ei ole ei taanlased ega araablased. Ja ometi on mõlemat! Kõike! Neid, kes ei ole ei seda ega teist, kes on rännul, kes on kohatud ja seekaudu kohalikud. Need, keda kardetakse, ja need, kes ise ei näita välja oma hirmu. Hermeseid. Sõna otseses mõttes. Apollode ja igasugu muude õigluse, ilu ja hea eest seisjate vastas. Ainult hermesed suudavad noile vastu anda asju, mida vajatakse.

Ene-Reet Soovik rääkis ühest toredast tõlkeluulesarjast, mis ilmus 1971-1990 aastani. Minu meelest üks imelisemaid ja vingemaid asju, mis tolle raamatusarja olematusest kõneldes (kuigi tiraaž oli võimas 5000 eksemplari mõnel juhul), räägib, on see, et keegi ei teadnud sellest enne rääkimist. Tõlkimine nagu ka enamus muid asju, mis vahendab midagi, mis loob midagi, mis kehtestab oma loodava kaudu mingi konkreetse kauba, väärtuse, mida edasi anda kas poes, raamatus või veel kuidagi, peab olema põhjendatud. Ja kui raamatusarja kokkuvõttev pealkiri on "Nõukogude luule", siis pole see minu jaoks piisavalt põhjendatud.

Kolossid on kahtlemata vajalikud, aga ainult kolossides ringi aeleda iga jumala päev, ei taha keegi, aga kui midagi muud ei pakuta, siis vahetevahel tuleb ka sellega leppida, et meil on ainult kolossid. Läänes on olnud ka võimsad riidebrändid, mida inimesed kanda tahavad, kuhu on juurde kirjutatud, mis, miks ja kuidas see kantakse. Täpselt samamoodi toimib minu jaoks ka luule ja selle tõlkimine. See on seotud tõlkijabrändiga. Selle hallis tsoonis ringisilkava enesekindla ja ennast kehtestava Hermesega. Eesti võimsamad tõlkijad, kelle tekste ja kelle tekstivalikut tahaks ikka ja alati lugeda, on tegelikult väga palju. Anti Saar. Ene-Reet Soovik isegi, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Hendrik Lindepuu, Mati Sirkel jne jne jne. Nende nimi annab mõista, et meie käes on see kirjandus, mida on vaja lugeda. Minu jaoks nad toimivad tuuma loojatena. Eesti kirjandust on läti keelde võimsalt ja samasuguse enesekindla hermesena tõlkinud Guntars Godinš. Läti keelest eesti keelde pole niisuguseid tõlkijaid, keda tahaks kindlasti lugeda. Miks? Sest neis pole seda va hermeslikku enesekindlust ja jultumust.

Mida ma eelöelduga siis kokkuvõtvalt tahaks ära märkida: julgege viibida hallis tsoonis ja välja pakkuda kasutades ära kogu oma isiksusepagasit seda, mis teil pakkuda on. Usaldage oma intuitsiooni ja Apollod on õnnelikud.