23 juuli 2014

Üle

Tõenäoliselt toodan ma aegajalt üle oma ajusid. Mõtlen üle, unistan üle, tahan üle ja mida kõike veel. Lõpptulemusena olen vihane ja solvunud, mõnele muule asjale ja elule kuuluv, aga mitte see, kes teab, kuhu see minek ta viib. See minek, millel on kindlasti absurdi kuuluv naljamaik juures. Isale teatasin, et peaks õige kirjutama raamatu pealkirjaga "Kuidas Katrina juba 11 aastat Tallinnas mehele ei saa". Noh, mitte, et see nüüd nii oluline oleks, aga siiski. Kui palju neid härrasid on, kellest ma olen natuke unistand, kellega olen lootnud midagi aretada. Ja mitte tõuloomi, nagu te mõistate, ja lõpptulemus on ikka see, et ühed ei seksi, teised ei taha mind (ei näe mind üldse, ainult mu olematuid tisse) ja kolmandad ei ole minule mõeldud (avastavad, et neile ei meeldigi see morbiidik või üldse, ahjummel küll!).

2 kommentaari:

r2ndrott ütles ...

Kirjutad nagu minu elust maha: 11 aastat tõmblemist erinevate piffide pärast.

r2ndrott ütles ...

Ja lõppu pole tõmblemisel näha. Või on? Või ongi kõik kokku ainult unenägu?