Igal juhul Ahmadulinaga käib üks lugu kaasas. Ta on luuletajanna, kelle annet võrreldakse Tsvetajeva, ja Ahmatovaga. Võimas kuuekümnendate pärl, aga isiksusena keeruline. Mäletate, kuidas ma muudkui nutsin oma blogis, et küll see K ajab mind oma lausjoomisega hulluks, noh, oligi nii, et kui ei joo, siis on selline mees, et seest läheb sassi. Tark, huvitav, ilus, andekas, naljakas, hoolitsev, hooliv - kõik see, mida üks inimene enda kaasas ihaldaks, aga kui joob. Noh, siis joob. Ja joomata ei saa, sest kuidagi oma maailmast, sellest kujutluspiltidest hulluks minemise maailmast ta välja tulla ei saa. Ahmadulina oli samasugune. Ööd otsa kirjutas, luges, tõlkis. Tegi tööd nagu hull. Ja hommikuti pärast mõnetunnist und, tõusis see tatari-itaallase verega venelanna püsti, et juua. Ja mitte vett. Lisaks sellele - nägi ta alati fantastiline, lausa nõiduslik välja. Teda jumaldati, ta oskas siseneda ja lahkuda - sellise furooriga, et seest läks hulluks. Viin ja imeilusad riided. Kaks asja, mis kodus pidid olema. Kohviku ja restoraniõhtud, mis pidid olema.
Ahmadulina viimane mees oli ehk see, kes teda elus hoidis, oma oskusega välja kannatada kõik tolle kapriisid, joomingud. Prohorova rääkis, kuidas teatrikunstnikust Boriss Messerer pidi joomahoos Ahmadulina puhul kannatama välja ka selliseid lauseid: "Raha, Borja, raha, raha, raha, see on kõik, mis teid huvitab!"
Tuleb tuttav ette, kunstnikutarid/kunstnikud. Tegelikult oleks Borja lihtsalt vahel normaalselt süüa tahtnud ja mitte nii palju juua.
Ja ükskord tuli jällegi üks restoranihommik, mis algas kella ühe paiku päeval. Borja hoidis oma kaasat tagasi kõikvõimalikest joomistest niihästi, kui oskas, juba aastast 1974 kuni tolle surmani 2010 aasta novembris. Armastas kummalise rahuliku kiindumusega. Seegi kord - aastat ma täpselt ei tea, aga imeilusti riides ja suure kübaraga, mida kattis võrk, istus ta Borjaga ühes restoranis.
"Ei, kulla Bellake, täna me ei joo, kohe kindlasti mitte, või vähemasti ei joo me nii vara," kordas ta peaaegu nagu mantrat oma kulla naisele.
Bella ei joonudki. Süütas sigareti, tõstis selle huultele ja pani oma kübara põlema. Tuli kerkis kahe meetrina ülesse, otse Bella pea kohale. Borja oli endast väljas. Tõmbas kübara peast, viskas maha ja hakkas jalgadega selle peal trampima. Bella suitsetas oma sigaretti edasi, nii nagu polekski midagi erilist juhtunud.
Selle peale pidi muidugi tellima vett ja vodkat.
Sellised lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar