06 november 2014

Hommikud ja päevad

Täna oli hästi kummaline hommik. Mul sees kogu aeg tiheneb, muheleb. Laulab. Tantsib ja teeb igasugu muid trikke. Kogu aeg. Ja ma täpselt ei teagi millest see nii on. Juuksuris käisin, läks 15 eurot maksma. Päris naljakas oli. Kolm aastat pole käinud. Sõitsin poolteist tundi ennem kohale, et teada saada täpsemalt, et kus mind lõigatakse. Siret oli oma juuksuri numbri andnud. Noh, saingi endale praktiliselt Sireti soengu. Ainult sisse tahaks kollaseid juukseid, et toredam välja näha. Aga see tuleb järgmine kord.

Sõõrikukohvikus käisin istumas. Seal oli poiss, kes meenutas mulle hirmsasti Kauri. Seest tõmbas õõnsaks. Ainult paksem ja mingisuguse asiaatliku tüdrukuga, jõid kohvi. Imelik. Mul oli korraga tunne, et ma ei taha sinna enam tagasi minna. Ja ma ei oskagi praegu täpselt öelda, miks see tunne oli. Lihtsalt ühel hetkel jõudis korraga kohale, et aitab. Vahel ju aitabki. Pärast seda ootasin Nõmme bussi Vineeri peatuses. Seal oli omakorda poiss, kes meenutas Väikest Printsi. Ja nii see oli. Korraga ma tundsin, et nad on vaja ära lõigata. Et kogu seda jama on vaja kuidagi õgvendada, lõpetada, muuta ja nii edasi. Jah ja seal ta siis oli - see juuksuriproua. Lihtsalt oli. Ja lõikaski mu juuksed maha. Äkki lõikas just need otsad, mida oli vaja lõigata, et enam ei oleks kahetsust ega muud jama. Jama on igal juhul palju. Isegi rohkem kui oleks endalt oodanud.

Meeskonnamängija. Päris tihti küsin endalt, et kas ma olen meeskonnamängija. Ja ega ma ei tea vastust. Ma lihtsalt ei tea. Aga selleks, et suhe kellegagi oleks, on vaja olla meeskonnamängija. Lihtsalt. Muidu pole võimalik. Vähemasti on vaja toime tulla tolle teisega enda kõrval ja enda vihastamishoogude ja muude ebamugavate asjadega, mis meist teevad inimesed. Ohjah. Selle ära tabamine või tunnetamine ajab vahel ikka täiesti endast välja.




Kommentaare ei ole: