Sellest ma muide tänases õhtus rääkisingi.
Mõnedel päevadel on see naljakas tunne, kus kasvad. Sõbrad, punane vein, morbiidne ja vähemmorbiidne olemine enne või pärast. Hommikul ärkad külmas ja õhtul keerad saba õrrele kuumas. Ja muudkui unistad, käed tipivad sõnu ja sõnad tipivad käsi. Ma ju siin teatan kõigile, et maailm ongi üks pisut keeruline ja tegelikult üliilus koht. Hercule Poirot rõõmustab oma julguses tappa oma viimane mõrvar, viimane vaikne vampiir. Grossmann kirjutab oma romaanis "Maailma otsa" - kahest inimesest, kes ilmselt ei tea, kas nad elavad, või kuidas nad elavad. Küsimus jääb, kas keegi üldse kunagi teab, kuidas ta elab. Nende kahe puhul tekib muidugi see probleem, et nad on sõjas, Palestiina ja Iisraeli vahelises sõjas ja nad on leidnud teineteist või nad pole veel leidnud, tegelikult on palju huvitavam nendega, kes teiste meelest on leidnud teineteist, aga ise pole veel sellest arugi saanud, et nad on kedagi leidnud. Aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et teada, mis nad on teinud. Aga jah, punane vein Maret ja Ivo ja mingisugune vaikne sisemine vampiir.
Ja mõni teine päev käis minu poes üks väga äge tegelane.
Käivad siin poes. Küsivad ainult Vadi uut raamatut ("Kuidas me kõik niimoodi läheme"), mismõttes, tõin kohe Jan Kausi uue romaani "Mina olen elus", Andrus Kasemaa raamatu "Minu viimane raamat", Mudlumi jutukogu "Tõsine inimene" (Zaumi peale raputati üheselt mõistetavalt pead, et ei, see neile ei sobi), Ly Seppeli luulekogu "Kunas kodu saab valmis?", Janar Ala "Ekraanirituaalid". Ja see on ainult kahe nädala jooksul ilmunud. Seda tuleb kindlasti veel ja veel ja veel - nii et tulge aga kiiruga poodi ja võtke lugemisvaim kaasa ja ostke, ostke.
Aga kokkuvõttes - sisuliselt, tulge poodi, sest kõik kohad on eesti kirjandust täis!
Ja üks hirmusvinge DVD ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar