Atmosfäär ja lähedus

Atmosfäär. Selle kõige nimi, mis keedab kokku elu kõige ilusamad inimesed ja vahel ka kõige inetumad - selle taustvalguseks on atmosfäär, keskkond, kuhu pannakse midagi. Päriselt ka režissööri suurim ja jõhkraim filmi loomise viis on luua see kontekst, kus näitlejad tunnevad, et kõik, mis nad teevad, käibki asja juurde või ei käi. Oleneb, millisest filmist me räägime. Mind kummitab kõige rohkem Bertolucci "Viimane tango Pariisis". Kummitab, sest see on Tina Fey väga vinge sarja Alec Baldwini lemmikfilm või vähemasti arvas ta seda olevat lemmikuks. Väike Pasolini assistent tegi filmi teemal tüdruk (kes pidi originaalkäsikirjas olema poiss) ja keskealine mees (kes pidi originaalkäsikirjas ikkagi mees olema) - ja nende kummaline paeluv seksuaalsuhe, kus keegi ei saa aru ja kus kellestki ei saada aru.

Midagi selles meenutab Pöffil linastunud iraani filmi "Punane roos" - ja samas ei meenuta. Mehe soov allutada, mehe soov käskida, nõuda. Ja nende omavaheline kokkulepe, et see kõik on ainult seks ja nad ei tohi ühtki sõna vahetada oma elu kohta väljaspool korterit, mille nad on endale kahekesti kogemata valinud. Üks mu sõber ütles, et ilmselt selle filmi pärast ongi ta nii ebanormaalne, nagu ta on. Bertolucci ei öelnud kummalegi näitlejale, ei Maria Schneiderile ega ka mitte Marlon Brandole, et nüüd tuleb see stseen, kus mees põhimõtteliselt vägistab tüdruku, lööb oma türa tolle pepuprigusse. Schneider hakkas Bertoluccit pärast seda filmi vihkama, Brando ei rääkinud režissööriga vähemasti viis aastat. Bertolucci helistas tollele ja seal ta seisis, kangestunult teisel pool telefoni, teadmata, et mis nüüd saab, et kas ta on valmis selle jubeda mehega rääkima. Film aga on hea. Kõrvetavalt, allutavalt, valusalt, nutmaajavalt hea. Pinge kerib ennast niisugustesse kõrgustesse, et jah. Peategelased ei tea, mida teineteisega pihta hakata.

Umbes nagu mina, praegu. Raamid. Raamitus. Öeldakse, et saan kolgend. Ma ei usu seda. Mu vanem vend räägib minuga. Räägib traditsioonlisest perekonnast. Millest kõigest veel. Temal on. Naine rabab ennast tööl ja kodu rindel hulluks. Mees mitte nii väga, kodus on üks asi, tööl teine asi. Aga siiski. Enamasti eeldavad inimesed teineteisest hoolimist. Eeldavad. Mäletan seda imelikku ja hirmuäratavat tunnet, kui Kaur minu kõrval lamas, eelmisel aastal 30. septembril, tal oli hirm, ma ei saa siiani aru, mille ees täpselt. Seks? Jah, seda ta kartis kõigerohkem - seks selles triviaalses, hullumeelses tähenduses. Penetreerimine. Seda ei juhtunudki. Aga see valveseisang, see valvelause, et ainult puhast armastust palun. See midagi, mis laotub kogu suhtele laiali, see midagi, mis häirib iga kord, kui inimene sulle vähegi lähemale tahab pugeda või kui sina teda puutuda tahad. See midagi, mis tekitab tunde, et lähedus on võimatu. See lähedus. On mingi vormitu, kohatu, ajatu, raamitu - oleskelemine, aga mitte lä-he-dus. See, mida üheksa kuud hiljem meie ühine sõber, nagu nataki meie vahele nimetab. Lahedus on, aga lähedust mitte. Elu, eksole. Karm, eksole. 

Ja see kõik on lõpuks atmosfäär. Mitte midagi muud. Pärast pole midagi peale hakata, kui sa tegelikult ei tahtnud nii lähedale minna või nii kaugel olla.