06 aprill 2015

Luuletus

Kirjutamisahastus. Teadküll. Millal luuletus tuleb? Ega ta ei tulegi. Katsud teda endale külla kutsuda, vaatab sind ehmunult eemalt. Mis asja tal sinuga ikka on. Ei keskit, eimiskit. Ja ometi olite kunagi sõbrad. Ta liigutas hälli, kui kedagi polnud, sest emal oli rinnavähk ja isal oli pärisnaine ja vanaemal tuli kanu karjatada, vahest lehmagi, taat haige oli hirmus õnnetu, kui sa jooksma said õpitud, ei istunud purgiski paigal, aga luuletus liigutas kahetsevalt sinu hällikest. Teades su ees ja perekonnanime. Sedagi, et õpid pääsukesi lemmikõunapuu alla matma ja taga nutma, nii nagu sinu vanaema sinu ema. Õpid teda lohutama, kui ta köögis pärast söögi tegemist oma ainsat last taga nutab. See ei ole ju loomulik. Aga luuletus on sinuga. Vaikselt sosistab ta sulle oma nõudmisi ja sina neid omakorda oma vanale memmele. Ja hoopis teises keeles ja hoopis teistmoodi. Luuletus peab vastu, isegi su kõige hullemad kinnismõtted elab üle. Need ei lähe talle korda. Tahtsid saada õpetajaks, ei saanud. Tahtsid saada luuletajaks, ei saa, selleks tuleb luuletusega iga päev rääkida, aga sinule ei meeldi temaga rääkida, sest ta on sinuga liiga palju asju koos läbi teinud. Liiga palju valutanud südant kõige pärast, mis on sulle tähtis olnud, vajalik olnud, aga mis on vahel täiesti rumal ja iseenesest mõtteta olnud, aga näe, sulle läks tol hetkel korda ja sinu luuletusele ka. Kui vanaema oli voodis, siis oli luuletus kõrvaltoas sinuga koos ja kuulas tema vähist puretud keha aeglast lahkumist, ta ahastas samamoodi kui sina ja oli veelgi jõuetum, kui sina, sest temal olid ainult sõnad. Ja sinul polnud tema sõnu vaja. Ja ometi ta jäi. Seisab siiani ja ootab, millal sa lõpuks temaga rääkima hakkad, päris tõsiselt. Mis see poiss, kellega sa seal Nigeerias käisid? See poiss, kes sind oma emale tutvustas? See poiss, kellega sa kolme last tahtsid saada? Nad kõik on erinevad poisid, luuletus ei noomi, luuletus ütleb, et ta on neist kõigist tähtsam, sest ta on näinud sind kasvamas. Ja nüüd oleks aeg, et sa temaga räägiks, ainult temaga.

PIMESIKUMÄNG LÜHINÄGELIKULE
Võttes silmilt klaasid,
liigun ainult endast läbi,
vaatan ette, vaatan taha,
nägemata sind või teda.
Ammu ära joodud liigud,
mis mind suureks lubasid.
Ammu ära söödud soolaleib
kodule, mis justkui oma.
Võttes silmilt klaasid,
kardan ainult teid,
Ohtlik nägematuna
hirmus kogetuna.


Kommentaare ei ole: