14 august 2015

Asitõendeid olemasolust

Homme käiks hää meelega KUMUs, Viimsis, tervishoiumuuseumis ja arhitektuurimuuseumis. Sööks Pirita lounge`s sushit ja tunneks, et maailm on mu käte vahel. Üle pika aja. Või noh, eks ma üle-eelmisel nädalal ka käisin, aga see vist polegi NII oluline. Lihtsalt liikumine ühest kohast teise tõendab midagi. Inimeseks olemist? Üksinda olemist? Ma ei tea. Olen seda alati vajanud. See on olnud osake minu maailmast.
Vanem härra - käib meilt kaupa kaasa võtmas. Ja eks ta ole natuke naljakas - ei või ju teada, äkki oli kunagi mõne teise ameti esindaja, selline pensionärilik mees. Ei jõua suurt midagi tõsta ja kogu aeg räägib endast ja hilineb. Lõpuks sai ta vist ka hundipassi. Oma tänases familiaarsuses oli ta haavatav ja ilus - ja mis seal salata totakas. Ta teatas meile, et järgmisel nädalal ta ilmselt ei tule.
Kodus on hea olla. Paljalt ja puha. Ostsin endale igasugu vidinaid, millega endale tekitada häid tundeid. Ihupiim mõjub tõesti nahale hästi. Mitte et Bellu mulle sellest varem poleks rääkinud, aga NII hea pole tükk aega tundunud üksi olemine.
Mõtlen kogu aeg Kristjan Haljaku luuletuses esinenud lausele: süütu poisi lõhn. Meil on kah töö juures mõned poisid. Imelik kui palju on võimalik muudkui jaurata ja jaurata. Ise täpselt aru saamata, et mismoodi edasi ja kuidas sedasi olla. Aga ei tea ka, mida pihta hakata vaikuse ja vagurusega. Ja korraga tuleb see imelik lause sest viimasest luulekogust silme ette ja naljakas on. Mida selle süütusega ikka pihta hakata? Või enda süütusega? Inimese keha vajub süütuks - kui teine keha pole teda kaua aega puudutanud. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Süütu naise lõhn - on ilmselt ka minu lõhn.

Kommentaare ei ole: