Aga üldiselt katsetan natuke loovkirjutamise õppimist. Äkki saab hakkama. Äkki saab veel paremini kirjutatud.
*
Len Murusalul on praegu 31.
augustini tore näitus Hobusepeas „Ajafragement“. Seal on
käsitletud hoopis teise nurga alt hävimist või kadumist, kui oleks
oodanud. Midagi selles on rõõmustavat ja ilusat. Midagi – mis
paneb kuidagi vastutama ka nende asjade eest, mille eest muidu ei
oska vastutada. Olgu see eesti keel (või noh, mina ju teen seda
igapäevaselt, ma olen seda ilmselt 18 nii algkoolist magistratuurini
välja õppinud tegema) või mõni taim, kelle olemasolu on kahtluse
alla säetud või kehakaal või puutüvi, mis kasvab aina suuremaks,
ja toda tuleb hoida. Enne sellele näitusele minemist käisin
Professorite päeval – Koplis. Jaak Juske oli oma hää jutuga
jõudnud sinnamaale, kuidas Kopli oli kole koht, eriti 1990ndatel
alguses ja nõukaaja lõpus. Seal oli üks proua, kes aga ütles, et
Kopli oli tema sünnipaik ja elukoht 1979. aastani. Ta tundis,
ilmselt nagu kõik kohalikud, et see on ainus paik, kus oli säilinud
Eesti vabariik, too esimene. Ja seda kuulata on nii võõrastav kogu
selle kaduvuse taustal. Aga see ongi ilmselt mittekohtade põhiline
võlu – neis on säilinud – just see ajafragment, kus me võime
päästa Eesti esimese vabariigi, kui me hoidume ehitamast mere äärde
nn korralikke üheksakordseid maju, kus me laseme inimestel elada
nagu sada aastat tagasi. Selles on midagi ülimalt võluvat. Nii
selles idees – et asjad säilivad, kui ka selles idees, et kui me
nö ideoloogiliselt kaugeneme nendest asjadest, siis need asjad
säilivad veel paremini, säilivad vana ideoloogiat meeles pidades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar