Ma ei olegi endale suutnud veel selgeks teha, mis tähendab harjumus või millised harjumused mul on. Päris ausalt öeldes, siis neid ikka on. Näiteks Võrus ma tavaliselt ei korista midagi ega tee mingit asjalikku asja kodus, vaid lähen käin Tamula ringil, surnuaedades, uimerdan linna peal, magan, loen raamatuid, kohtun erinevate perekonnaliikmetega, kõige mõnusamad on vanemad Kosel ja vennanaine lastega. Lihtsalt on. Kuidagi rohkem kodus tunne on, aga mu väike majake vajab tähelepanu ja armastust tegelikult ka. Seekord sikutas Henryk laest alla ämblikuvõrke ja põrandalt liigset tolmu ja üldse. Kuidagi teistmoodi mõnuga tegi oma asja. Seekord, kus kahe päeva asemel oli kolm ja surnuaedadele jõudis ka. Vanaisa Karla juurde ja ema-vanaema juurde.
Veel on muidugi see isaisaisa, kelle haud mulle eriliselt korda läheb, sest ta on legendaarne. Legendaarne, sest ta käis Venemaal raha teenimas, umbes nagu tänapäeval käiakse Soomes, ainult et ta sisuliselt juhtis Krimmi elama terve eesti küla, oli linakaupmees, lihtsalt ülbik ja pani minu vaese papi tegema selliseid imetegusid viieaastaselt, et kohe pani. Näiteks pärastsõjaaegses Eestis käskis mu papal, viieaastasel kõrge kuuse latva ronida, et näljastele lehmadele sealt noori kuusevõrseid, mis paksult vitamiine ja elurõõmu täis, tuua. Papi ikka kartis toda kuuse asja kõvasti, mõtles, et oh vanaisa, ei, ma ju olen nii väike ja ma ei julge. Oskar vaatas lapselast ja vaatas kuuske, ise ta selle osta ronida poleks saanud, isegi kui oleks hirmsasti tahtnud. Ta ei tahtnud ka muidugi. See oli väikse lapse töö. Lehmad vajasid sööki, nagu inimesed vajasid lehmasid ja aasta siis pidi olema 1953. Üheksa aastat enne seda kui Oskar maha suri. Kõige vastikum sõja aja lõpp. Oskar teatas siis oma motivatsioonikõnes mu pisikesele papale, et jah, kehvem oled kui sinu isa, ehk minu vanaisa, ehk Vilbert. Ja minu vaesel papil ei jäänud midagi üle, kui need paganama noored võrsed ära tuua. Oli motivatsioon, et peab olema veel parem, veel targem, veel tublim, veel julgem.
Oskar oli tõeline juhtlammas, nagu mu isa isegi, ilmselt need geenid on vanavanaisalt tulnud. Karisma ja julguse geenid, et teeme, mis tahame, vallutame või maailma ära. Muidugi olid olukorrad, kus vana Oskar jäi natuke totakasse seisu ka, sest ta oli omas energilises olemises üsna läbimõtlematu ja sattus mõnikord isegi pikemaks ajaks haiglavoodi, siis pidi tema kaunis kaasa Alviine tegema äriotsuseid tema eest. Kuigi vaevalt, et ta neid päris väljaspool Oskari loogikat oleks teinud. Asi lõppes krahhiga ja minu isapoolne taat Vilbert käis poole oma kooli ajast ülivaeselt koolis, riideid polnud ollagi, mida selga panna. Vilbert oli muidu väga nutikas poiss, meeldis kõigile ja matemaatikas tema pea lausa saagis, mitte ei lõiganud! Malet mängis ta kogu gümnaasiumi peale kõige paremini. Nii et kui Keres tuli lihtsalt noortega suhtlema ja malet mängima, siis minu taat võitis Paul Kerese. Selle peale hakati taati lakke loopima, et vat kui võimas Villu. Villu aga suutis mõelda ainult ühele, pagan püksitagumikus on auk, nüüd on see kõigile näha, et püksitagumikus on auk. Noh, oligi vist auk, ja vist kõik nägid ka, aga ega keegi seda ütlema küll ei tulnud, et Villu, mis püksiauk sul on.
Nii et natuke boheemlust ka isapoolselt suguvõsalt. Muidugi suurem osa tuleb vanaisa Karla isalt ehk emaisaisalt Andruselt, kes oli minu vanaema ehk oma minia lemmikinimene, sest mängis külapidudel ja kodus viiulit. Võimsa habemega taat. Mu memm oli alati suurt uhkust täis, kui ta vanavanaisa Andrusest rääkis, milline mees, milline viiul, milline vägi. Maha suutis see mees surra kaheksa aastat enne sajandat sünnipäeva. Sest viiul ja boheemlus, lasi endal olla ja ilmselt teistel ka. Isaisaisast oli ta nagunii 19 aastat vanem. Lapsi sai kõvasti hiljem. Kõige esimese ehk minu emaisa Karla sai kolmekümneüheselt. Andrus vallutas maailma teistmoodi, isegi mitte tasa ja targu, vaid viiuliga ja mingi muheda usuga inimestesse ja maailma enda ümber. Andruse silmades on näha tolle õndsa inimese rõõmu, kellele on antud vabadus olla tema ise. Inimestele on seda harva antud. Loomingulistele inimestele on see vist aga kingitus selle eest, et nad teevad midagi, mis teised oma rollivõtmistes peavad ära unustama. Loomingulised inimesed teevad tööd inimeseks olemise probleemiga. Jah.
15 juuni 2019
Eks jah, tahaks, aga kuidas...
Tahan saada kirjanikuks, tahan saada kirjandusteadlaseks, tahan saada kriitikuks, tahan saada turundusjuhiks, tahan saada... Ja nii edasi! Viimased kaks aastat on mulle õpetanud, et ega see niisama lihtsalt ei käigi, et tahan saada...
Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.
Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.
Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.
Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.
Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!
Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.
Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.
Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.
Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.
Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.
Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!
Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.
03 juuni 2019
Lasnamäe põnevust
Resursid eksole. Need füüsilised ja vaimsed ja üldse. Arvad küll, et need on piiratud. Aga ei! Tuleb välja, et aju töötleb ümbrust. Asjad omandavad värvi-närvi ja veel palju muudki.
Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.
Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.
Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.
Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.
Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.
Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.
Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.
Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.
Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.
Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.
Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.
Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.
Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.
Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.
29 mai 2019
Udust nähtavale tõusnud must prints või Marie Heiberg
Kell saab alati liiga palju.
Inimesi on alati liiga palju.
Emotsioone on alati liiga palju.
Minu jaoks.
Ja ometi on midagi muutumatult paigal.
Midagi, mis tõmbab mu endasse, kui orkaan.
Või siis viskab endast välja.
Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad. Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.
Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.
Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.
Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge) tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk.
Või siis viskab endast välja.
Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad. Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.
Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.
Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.
Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge) tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk.
Iris Murdoch lahendab umbes samasugust olukorda Bradley Pearsoni ja Arnold Baffini vastanduses. Üks kirjutaks vähe ja kirjutaks ainult endale, teine kirjutaks palju ja kõigile. Johan Ludwig Heibergi ja Hans Christian Anderssoni vahe ongi selles. Ühte nimetatakse maitsekaks ja stiilseks, teist robustseks ja tõeliseks. Aga tegelikult oleneb kõik kontekstist, ilmaolust, millest iganes veel. Kumb see nüüd see maitsekam või tõelisem on. Ei tea ju. Miskipärast meenutavad nii etendus "Vihmausside elust" kui ka raamat "Must prints" mulle udu. Kui sa just parasjagu Tartust Tallinnasse ei sõida teadmisega, et homme hommikul peab kell 7.30 praami peale sõitma, siis on ikka jubekihvt ja ilus udu vaadata - sest udu peidab ja toob esile ilu, mis muidu on kuidagi nähtamatu. See juhtub ka inimestega suheldes. Mingid omadused veerevad kohe silme alla, aga nood teised jäävad nägemata, sest lihtsalt ei tule selle peale, et neid teisi ka vaadata.
Viimane kuu aega on mulle vist õpetanud ühte asja. Mis oleks võinud juba ammu selgeks saada, aga jõudis vist kohale alles nüüd ja võib-olla jõuab see kogemuslik tunnetus minuni veelgi mõnedes olukordades. Mida raskem või ebamugavam või närvilisem on tegevus, millega püütakse jõuda millenigi olgu see kooselu, töökoht, õpingud, seda suurem on õnnestumistunne, kui lõpuks jõutaksegi eesmärgini. See on veider rahu, mis saabub. Aga noh muidugi, ja see on kõige jubedam selle õnnestumise juures on see, et järgmine kord tahaks veelgi suuremat toonust, veelgi võimsamaid emotsioone.
22 mai 2019
Kratlandikud ja Cannes´i festival
Emotsionaalset võimekust lugeda, kirjutada ja kiiresti mõelda pole mul vist kunagi antud olnud. Kui nüüd järgi mõelda, siis kümme aastat tagasi istusin öösiti Tallinna ülikooli wifis ja püüdsin kirjutada kirjandusteaduse magistritööd. Üldiselt sain sellega hakkama. Hindeks tuli vist isegi B. Ulmeline aeg. Toomas Liiv oli veel elus. Piret Viires oli närvis. Ja mina mõtlesin, et ma ei oska kirjutada. Kirjutamine ongi vastik tegevus, aga mõnikord paganama rahustav. Tuled koju istud arvuti tahad ja toksid. Sõnu. Mõtteid. Libised enda sisse, endast välja. Nii nagu eluski, muidu tavalistes olukordades, kus oma heale töökaaslasele või sõbrale räägid midagi, või jätad rääkimata, sest mingeid asju ei saa rääkida. Põnev igal juhul.
Aga üldiselt oleks tahtnud kogu seda teksti juba Cannes´i ajal kirjutada, mis mul laadungina seest praegu kohe välja purskub. Muide! Cannes´is sadas enamasti vihma, elasime me ülipisikeses majakeses, mis haises kohutavalt, ja igal õhtul mõtlesime neljakesti, kuidas pääseda oma piirdeaiaga piiratud majakese juurde sisse, sest väravakoodi ei teadnud meist keegi. Ühel järjekordsel külmal ja vihmasel päeval ronisime üle märja raudaia, sest tõesti me ei teadnud koodi, millega sisse saada. Naljakas. Jabur. Külm. Märg. Palmidega. Edukas kohtumistelt. Selline oli meie esimene Cannes´i aasta. Ja tuuline, sest oli tuuline, isegi soojal päeval oli meil jahe olla.
Natuke olen rõõmus, et Kratlandia suvatses minuga jagada toda Cannes´i aega. Ahjaa, kes on kratlandikud? Kratlandikud on Ra Ragnar, Helen ja Henryk. Henryk on üldiselt mu peiks, sellepärast kirjutangi temast kõige rohkem, ja pilte on kogu mu instagramm täis Henrykust, sest mis seal salata need peiksid tunduvad vähemasti, siis kui nendega igasugu asju jagada - ila, voodit, sööki, raha, jne kõikse tähtsamad ja ilusamad inimesed maailmas. Henryk on kirjutanud stsenaariume koos Heleni ja Ragnariga, kes on Henryku kaksikvend ja kellega teda pidevalt sassi aetakse, meie Heleniga ei aja, umbes 7-8 aastat. Põhiteemadeks on ulme, fantaasia ja õudukad. Võivad kirjutada ka teistest asjadest. Koosolekud koosnevad neil igasugu stsenaariumite kirjutamisest ja arutamisest. Üldiselt on neil kolmel erinevad lood, mida nad kolmekesti toimetavad. Mina olen jälginud nende tööd nüüd juba neljandat aastat. Kokku on saadud nii Heleni kodus, kaksikute vanemate aias, kui ka meie elutoas. Kuna nii Henryku kui ka Ragnari tööülesannete sekka kuulub filmide vaatamine ja nende mõtestamine, siis põhimõtteliselt teavad nad filmidest kõike. Henryk töötab programmispetsialistina eesti vanimas kommertskinos, Ra on Kinoveebi peatoimetaja,. Kogu nende elu koosnebki filmidest ja filmilugudest. Heleni hetketöö ei ole otseselt seotud kinoga, aga iga viimane kui vabam moment kuulub sellele ja mis kõige olulisem stsenaariumitele ja Kratlandia firma sisuliselt minu mõistes juhtimisele. Tema ongi tegelikult põhjus, miks Kratlandia sellisel kujul eksisteerib, tema pärast sattusimegi ehk esimest korda Cannes´i.
Mida kujutab endast Cannes´i festival? Ei, see ei ole mõeldud lihtkülastajatele. Inimesi, kes tahavad siia saabuda üle terve maailma, on metsikus koguses. Eelkõige tullakse siia raha pärast. Cannes on filmiprofessionaalide investeering omaenda tulevikku. Olgu tegu pressiga, levitusfirmadega, näitlejatega, stsenaristidega, produtsentidega või lihtsalt filmifännidega, kellel reaalselt on ette näidata dokument selle kohta, et nad kuuluvad filmiklubisse, õpivad filmi või on mistahes moel seotud sellega, kuidas filmid saabuvad kinno ja jäävad sinna. Minul kahjuks või õnneks pole mitte ühtki filmiprofessionaalile omast tunnust.
Me püüdsime Henrykuga kätte saada päevapiletit, selleks oli vaja mingit dokumenti, mis on otseselt seotud filmiäris töötamisega. Henryk oli suhteliselt heitunud, mina ei olnud. Mida ma seal festivalipalees ikka teha oleks osanud? Jauranud kõigile ettejuhtuvatele Kratlandiast? Noh, tegelikult peaksid nad kolmekesti ise teadma kelleni nad jõuda tahavad ja kuidas. Mina saan Henryku taustajõuna ehk rohkem ära teha, kui ärikohtumisel ninanokkimisega. Aga noh! Ses mõttes eks see ole ka kõik minu jaoks uus ja põnev. See rollgi, olla natuke pingemaandaja, natuke emalik, natuke tähelepanelik ja pidevalt olemas, on tuttuus. Mu meelest on see kõikide väga tublide meeste naiste roll. Mõtlen ma siis isale või oma vanemale vennale. Tugev tubli naine, kes hoolitseb lihtsalt selle eest, et kõik oleks kontrolli all, on tegelikult hädavajalik. Aga tugev ja tubli mees ka. Henryk on mind nii mõnelgi välimüügil aidanud, isegi see, kui ta lihtsalt tuleb ja on olemas, on minu jaoks üks võimsamaid ja rahustavamaid kogemusi. Mul ei ole mitte kedagi sellist olnud. Vanemad välja arvatud.
Igal juhul filme näidatakse Cannes´is põhimõtteliselt ainult professionaalsele publikule ehk kaelakaardi omanikule. Seanssidele on mõnikord kilomeetripikkune järjekord. Sisse lastakse esiteks ikka stsenaristid-režissöörid-levitajad, siis aga press, ja kõige lõpus tulevad piletiga inimesed ehk Malmaisonist ilma istekoha, täpse kellaaja, täpse kuupäevata kaheksa euro eest (täishind, eksole) ostetud piletid, nendega saab mistahes avalikule seansile, kuhu pole jõudnud kõik kaelakaardi omanikud. Ehk seisad kaks tundi avaliku seansi ootel luitunud punasel vaibal, ikka päikesest ja vihmast ja nii paljudest jalajälgedest on see luitunud, ja lõpuks jõuad kohale, et teada saada, et sinule selles õnnetus kinos kohta ei olegi. Imelik ja naljakas tunne. Igal juhul mina ei saanud rohkem kui kahele filmile mindud. Just samasuguses järjekorras oodates. Põnev ja veider ka pisut.
Aga üldiselt oleks tahtnud kogu seda teksti juba Cannes´i ajal kirjutada, mis mul laadungina seest praegu kohe välja purskub. Muide! Cannes´is sadas enamasti vihma, elasime me ülipisikeses majakeses, mis haises kohutavalt, ja igal õhtul mõtlesime neljakesti, kuidas pääseda oma piirdeaiaga piiratud majakese juurde sisse, sest väravakoodi ei teadnud meist keegi. Ühel järjekordsel külmal ja vihmasel päeval ronisime üle märja raudaia, sest tõesti me ei teadnud koodi, millega sisse saada. Naljakas. Jabur. Külm. Märg. Palmidega. Edukas kohtumistelt. Selline oli meie esimene Cannes´i aasta. Ja tuuline, sest oli tuuline, isegi soojal päeval oli meil jahe olla.
Natuke olen rõõmus, et Kratlandia suvatses minuga jagada toda Cannes´i aega. Ahjaa, kes on kratlandikud? Kratlandikud on Ra Ragnar, Helen ja Henryk. Henryk on üldiselt mu peiks, sellepärast kirjutangi temast kõige rohkem, ja pilte on kogu mu instagramm täis Henrykust, sest mis seal salata need peiksid tunduvad vähemasti, siis kui nendega igasugu asju jagada - ila, voodit, sööki, raha, jne kõikse tähtsamad ja ilusamad inimesed maailmas. Henryk on kirjutanud stsenaariume koos Heleni ja Ragnariga, kes on Henryku kaksikvend ja kellega teda pidevalt sassi aetakse, meie Heleniga ei aja, umbes 7-8 aastat. Põhiteemadeks on ulme, fantaasia ja õudukad. Võivad kirjutada ka teistest asjadest. Koosolekud koosnevad neil igasugu stsenaariumite kirjutamisest ja arutamisest. Üldiselt on neil kolmel erinevad lood, mida nad kolmekesti toimetavad. Mina olen jälginud nende tööd nüüd juba neljandat aastat. Kokku on saadud nii Heleni kodus, kaksikute vanemate aias, kui ka meie elutoas. Kuna nii Henryku kui ka Ragnari tööülesannete sekka kuulub filmide vaatamine ja nende mõtestamine, siis põhimõtteliselt teavad nad filmidest kõike. Henryk töötab programmispetsialistina eesti vanimas kommertskinos, Ra on Kinoveebi peatoimetaja,. Kogu nende elu koosnebki filmidest ja filmilugudest. Heleni hetketöö ei ole otseselt seotud kinoga, aga iga viimane kui vabam moment kuulub sellele ja mis kõige olulisem stsenaariumitele ja Kratlandia firma sisuliselt minu mõistes juhtimisele. Tema ongi tegelikult põhjus, miks Kratlandia sellisel kujul eksisteerib, tema pärast sattusimegi ehk esimest korda Cannes´i.
Mida kujutab endast Cannes´i festival? Ei, see ei ole mõeldud lihtkülastajatele. Inimesi, kes tahavad siia saabuda üle terve maailma, on metsikus koguses. Eelkõige tullakse siia raha pärast. Cannes on filmiprofessionaalide investeering omaenda tulevikku. Olgu tegu pressiga, levitusfirmadega, näitlejatega, stsenaristidega, produtsentidega või lihtsalt filmifännidega, kellel reaalselt on ette näidata dokument selle kohta, et nad kuuluvad filmiklubisse, õpivad filmi või on mistahes moel seotud sellega, kuidas filmid saabuvad kinno ja jäävad sinna. Minul kahjuks või õnneks pole mitte ühtki filmiprofessionaalile omast tunnust.
Me püüdsime Henrykuga kätte saada päevapiletit, selleks oli vaja mingit dokumenti, mis on otseselt seotud filmiäris töötamisega. Henryk oli suhteliselt heitunud, mina ei olnud. Mida ma seal festivalipalees ikka teha oleks osanud? Jauranud kõigile ettejuhtuvatele Kratlandiast? Noh, tegelikult peaksid nad kolmekesti ise teadma kelleni nad jõuda tahavad ja kuidas. Mina saan Henryku taustajõuna ehk rohkem ära teha, kui ärikohtumisel ninanokkimisega. Aga noh! Ses mõttes eks see ole ka kõik minu jaoks uus ja põnev. See rollgi, olla natuke pingemaandaja, natuke emalik, natuke tähelepanelik ja pidevalt olemas, on tuttuus. Mu meelest on see kõikide väga tublide meeste naiste roll. Mõtlen ma siis isale või oma vanemale vennale. Tugev tubli naine, kes hoolitseb lihtsalt selle eest, et kõik oleks kontrolli all, on tegelikult hädavajalik. Aga tugev ja tubli mees ka. Henryk on mind nii mõnelgi välimüügil aidanud, isegi see, kui ta lihtsalt tuleb ja on olemas, on minu jaoks üks võimsamaid ja rahustavamaid kogemusi. Mul ei ole mitte kedagi sellist olnud. Vanemad välja arvatud.
Igal juhul filme näidatakse Cannes´is põhimõtteliselt ainult professionaalsele publikule ehk kaelakaardi omanikule. Seanssidele on mõnikord kilomeetripikkune järjekord. Sisse lastakse esiteks ikka stsenaristid-režissöörid-levitajad, siis aga press, ja kõige lõpus tulevad piletiga inimesed ehk Malmaisonist ilma istekoha, täpse kellaaja, täpse kuupäevata kaheksa euro eest (täishind, eksole) ostetud piletid, nendega saab mistahes avalikule seansile, kuhu pole jõudnud kõik kaelakaardi omanikud. Ehk seisad kaks tundi avaliku seansi ootel luitunud punasel vaibal, ikka päikesest ja vihmast ja nii paljudest jalajälgedest on see luitunud, ja lõpuks jõuad kohale, et teada saada, et sinule selles õnnetus kinos kohta ei olegi. Imelik ja naljakas tunne. Igal juhul mina ei saanud rohkem kui kahele filmile mindud. Just samasuguses järjekorras oodates. Põnev ja veider ka pisut.
20 mai 2019
Stsenarist, kes filmi maha müüb
17 mai 2019
Cannes, mu Cannes! Või siis Mandelieu! Igal juhul siin ja praegu
Metsikult palju liikumist. Täna otsustasin üles otsida meie magamiskohale kõige lähema supermarketi. Noh... Mõnikord võin ennast rumalaks küll nimetada. Ja see päev on ilmselt täna. Ses mõttes, et võtsin ennast kokku ja ajasin juba kell 10.00 püsti. Väga mõnus oli. Panin püksid jalga ja jalutasin põhimõtteliselt teise linna otsa - ehk sinna, kus on müügil, söögid-joogid-raamatud-jne. Centre commercial, nagu seda siinkandis nimetatakse, ostukeskuseks oleks seda kuidagi imelik nimetada. See on suurte allahindluspoodide keskus. Leidsin sealt ka ühe poolraamatupoe üles.
Mäletan muide siiani, kuidas inimestele teeb nalja see minu luuleriiuli otsing Nigeeria raamatupoodides, luule oli vist topitud eneseabisse, biograafiasse, igale poole, luulet, kui sellist ei eksisteerinudki. Viimasel ajal pole ma luule otsimiseks suuteline. Siin ei tulnud ma selle pealegi, et otsida luuleriiulit. Nigeerias mõtlesingi ainult luulest, sest teate küll, ma olen luuleline. Hetkel kerge svipsi all. Sest siin - paljude filmiinimeste keskel, kes igaüks püüab saavutada oma loo realiseerimist filmiks - Nolan Ma baaris, mis tundub nii eestlaslikult pruun ja pubilik - umbes nagu need õllemajakad võiksid välja näha Prahas või Vilniuses või Tallinnas - tunnen end enam-vähem inimesena filmiinimeste keskel. Aga jah... No poesie, selles riigis, mis kunagi oli poesie ema. Või ei oska ma seda enam otsida. Sellisel päris Charles Baudelaire´ilikul moel seda igal juhul hetkel küll kuskilt välja ei torma.
Igal juhul avastasin end kõndimas kuhugi linna teise otsa, autoteede ääres, jalakesed peaaegu autodest riivatud, sest - noh, me kõik teame, miks, uudishimu eksole. Ja sealt see tuli centre commerciale - kodutarvetele, pagariäridele. Ilmselt on need eelkõige mõeldud prantslastele, kes ei suuda päeva alustada ilma baguettita, mis iseenesest ei ole kõige koledam asi, mis ühe rahvusega juhtuda saab. Alustaks iga eestlane päeva sotsiaalselt mõnusa saiakesega, äkki, siis ei olekski tema elu nii hirmus. Ma ei tea.
Leidsin üles Cultura - raamatu-, videomängude-, lauamängude-, CD-, DVD- ja pudipadikäsitööpoe. Päris tore oli. Ja kummaline ka. Esimest korda selle aja jooksul ei tahtnud ma sooritada raamatuostu, sest... No miks peaks ostma, kui asjad on... Ostukauged - ütleme ausalt, ma ei oska piisavalt prantsuse keelt, et raamatut lugeda. D´autres livres võis mind ehk lollitada, sest seal oli nii meeldiv ingliskeelne müüjanna, aga seekord, selles poes tundsin ennast kui Apollo või Rahva Raamatu väljapanekute esindaja. Päris kummaline ja natuke hirmutav emotsioon. Kuidas paremini välja panna inimeste ihaldatu, nii et nad selle kindlasti poest kaasa võtaks? Just see tuli mulle pähe! Imelik ja hea tunne korraga.
Koju jooksin nagu hull. Sest mu esialgne mõte oli - tuua Kratlandikutele salatit või teha salatit. Nagu näha see ei õnnestunud mul eriti, sest ma ei arvestanud, et see tagasi jooksmise värk ja kohalejõudmise värk nii aeglane välja kukub. Jah, ühistransport on kohe eraldi teema. Täna püüdsin jõuda ka Cannes´i surnuaiale. Imeline koht. Pilte ei ole ühtegi, sest kui Katrina püüab sinna jõuda, siis kukub telefon nii palju energiat kohalejõudmisele kulutama, et piltide tegemine on võimatu. Aga jah... Tore on isegi sellises kohas olla "Bonjour, madam!" Kes oleks seda uskunud viis-kuus aastat tagasi, et ma sellisesse momenti jõuan, et kuulen, "Bonjour, madam!" Et voila!
Sain tuttavaks poisiga, kes kannab vist ainult disanerite rõivaid, vähemasti eile oli tal seljas oma sõbranna disainitud venekeelsete lausetega kosmitšeskii musor (eesti keeli siis kosmiline praht) jakk, mis mulle kohe silma jäi. Venemaa vene poiss, Nikita, no tõenäoliselt mõne üsna rikka isa või ema kasvandik, õpib Moskva filmikoolis režisööriks, võib-olla tulevane Mihhalkov, mitte kunagi ei või teada. Tuli siia, sest tema juutuuberitest sõbrad võtsid ta siia kaasa, oma filmindusega. Põnev. Ja ärev värk. Eks see poliitika asi on tema jaoks kuidagi segane või veider. Pidi ütlema ukrainlastele, et ta on Krimmi annekteerimise vastu. Igal juhul minule, kuidagi omamoodi. Seisime Mandelieu-Napoule´i lossi juures ja ootasime kahekesti täna siis bussi, ma oleks muidu lossi uurima läinud, aga Nikita tekitas nii palju huvi oma Kosmose Prahiga, et ma ei saanud lihtsalt midagi muud teha, kui talle ligineda. Nii nagu see mul ikka minust kuus kuni kümme aastat nooremate meeste puhul välja kukub, eksole. Aga tema oli ehk minu jaoks liigsile ja liignormaalne. Igal juhul oli ta tüüpiline idaeurooplane, ei midagi üleeksalteeritud, ega liiga sõbralikku. Selline kahtlustav, võib-olla kuri. Rääkisime filmide rahastamisest. Aga jah... Õudselt hea on vanaema keelt kõnelda - selles pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal, mis Eesti mõistes pole kohe üldse pisike. No mõelge ise 75 000 inimest.
Aga selline päev. Sellised emotsioonid.
Aga siis siit see pilt, mis sain teha oma mobiiliga enne kui aku otsa sai. See pilt, mida nimetatakse sisaliku pildiks või siis tagahoovide pildiks. Sest ka sisaliku tee jätab raja. Siit siis sisaliku tee!
Mäletan muide siiani, kuidas inimestele teeb nalja see minu luuleriiuli otsing Nigeeria raamatupoodides, luule oli vist topitud eneseabisse, biograafiasse, igale poole, luulet, kui sellist ei eksisteerinudki. Viimasel ajal pole ma luule otsimiseks suuteline. Siin ei tulnud ma selle pealegi, et otsida luuleriiulit. Nigeerias mõtlesingi ainult luulest, sest teate küll, ma olen luuleline. Hetkel kerge svipsi all. Sest siin - paljude filmiinimeste keskel, kes igaüks püüab saavutada oma loo realiseerimist filmiks - Nolan Ma baaris, mis tundub nii eestlaslikult pruun ja pubilik - umbes nagu need õllemajakad võiksid välja näha Prahas või Vilniuses või Tallinnas - tunnen end enam-vähem inimesena filmiinimeste keskel. Aga jah... No poesie, selles riigis, mis kunagi oli poesie ema. Või ei oska ma seda enam otsida. Sellisel päris Charles Baudelaire´ilikul moel seda igal juhul hetkel küll kuskilt välja ei torma.
Igal juhul avastasin end kõndimas kuhugi linna teise otsa, autoteede ääres, jalakesed peaaegu autodest riivatud, sest - noh, me kõik teame, miks, uudishimu eksole. Ja sealt see tuli centre commerciale - kodutarvetele, pagariäridele. Ilmselt on need eelkõige mõeldud prantslastele, kes ei suuda päeva alustada ilma baguettita, mis iseenesest ei ole kõige koledam asi, mis ühe rahvusega juhtuda saab. Alustaks iga eestlane päeva sotsiaalselt mõnusa saiakesega, äkki, siis ei olekski tema elu nii hirmus. Ma ei tea.
Leidsin üles Cultura - raamatu-, videomängude-, lauamängude-, CD-, DVD- ja pudipadikäsitööpoe. Päris tore oli. Ja kummaline ka. Esimest korda selle aja jooksul ei tahtnud ma sooritada raamatuostu, sest... No miks peaks ostma, kui asjad on... Ostukauged - ütleme ausalt, ma ei oska piisavalt prantsuse keelt, et raamatut lugeda. D´autres livres võis mind ehk lollitada, sest seal oli nii meeldiv ingliskeelne müüjanna, aga seekord, selles poes tundsin ennast kui Apollo või Rahva Raamatu väljapanekute esindaja. Päris kummaline ja natuke hirmutav emotsioon. Kuidas paremini välja panna inimeste ihaldatu, nii et nad selle kindlasti poest kaasa võtaks? Just see tuli mulle pähe! Imelik ja hea tunne korraga.
Koju jooksin nagu hull. Sest mu esialgne mõte oli - tuua Kratlandikutele salatit või teha salatit. Nagu näha see ei õnnestunud mul eriti, sest ma ei arvestanud, et see tagasi jooksmise värk ja kohalejõudmise värk nii aeglane välja kukub. Jah, ühistransport on kohe eraldi teema. Täna püüdsin jõuda ka Cannes´i surnuaiale. Imeline koht. Pilte ei ole ühtegi, sest kui Katrina püüab sinna jõuda, siis kukub telefon nii palju energiat kohalejõudmisele kulutama, et piltide tegemine on võimatu. Aga jah... Tore on isegi sellises kohas olla "Bonjour, madam!" Kes oleks seda uskunud viis-kuus aastat tagasi, et ma sellisesse momenti jõuan, et kuulen, "Bonjour, madam!" Et voila!
Sain tuttavaks poisiga, kes kannab vist ainult disanerite rõivaid, vähemasti eile oli tal seljas oma sõbranna disainitud venekeelsete lausetega kosmitšeskii musor (eesti keeli siis kosmiline praht) jakk, mis mulle kohe silma jäi. Venemaa vene poiss, Nikita, no tõenäoliselt mõne üsna rikka isa või ema kasvandik, õpib Moskva filmikoolis režisööriks, võib-olla tulevane Mihhalkov, mitte kunagi ei või teada. Tuli siia, sest tema juutuuberitest sõbrad võtsid ta siia kaasa, oma filmindusega. Põnev. Ja ärev värk. Eks see poliitika asi on tema jaoks kuidagi segane või veider. Pidi ütlema ukrainlastele, et ta on Krimmi annekteerimise vastu. Igal juhul minule, kuidagi omamoodi. Seisime Mandelieu-Napoule´i lossi juures ja ootasime kahekesti täna siis bussi, ma oleks muidu lossi uurima läinud, aga Nikita tekitas nii palju huvi oma Kosmose Prahiga, et ma ei saanud lihtsalt midagi muud teha, kui talle ligineda. Nii nagu see mul ikka minust kuus kuni kümme aastat nooremate meeste puhul välja kukub, eksole. Aga tema oli ehk minu jaoks liigsile ja liignormaalne. Igal juhul oli ta tüüpiline idaeurooplane, ei midagi üleeksalteeritud, ega liiga sõbralikku. Selline kahtlustav, võib-olla kuri. Rääkisime filmide rahastamisest. Aga jah... Õudselt hea on vanaema keelt kõnelda - selles pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal, mis Eesti mõistes pole kohe üldse pisike. No mõelge ise 75 000 inimest.
Aga selline päev. Sellised emotsioonid.
Aga siis siit see pilt, mis sain teha oma mobiiliga enne kui aku otsa sai. See pilt, mida nimetatakse sisaliku pildiks või siis tagahoovide pildiks. Sest ka sisaliku tee jätab raja. Siit siis sisaliku tee!
Tellimine:
Postitused (Atom)