Montaaž

Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.

Töö käib.

Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.

Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.

Aga jah.

Töö käib mu head!

Ajumassaaž ehk elu montaaž.

Natuke negatiivselt või siis jällegi positiivselt

Inimesed räägivad oma produktiivsusest ja veel mingisugustest asjadest. Loen ja kuulan ja mõtlen, et kui ma siin ühe asja tegemata jätan, siis hakkab jama pihta. Ei müüda raamatut. Meie raamatut. Peab kogu aeg mõtlema ette ja taha ja kiiresti, palju kiiremini, kui võib-olla et ise olen harjunud mõtlema. Nüüd. Justnimelt praegusel ajal. Muidu juhtub suuremat sorti jama. Jamade eest meid muidugi ei kaitse midagi. Papa ja vist iganädalane kirikuskäik on õpetanud mind vaatama elule nii, et kui mingi jama on lahti, siis ise olen süüdi. Süüdi võib olla kõiges. Selles, et oled naisterahvas, aga mitte selline ennastvuntsiv preilna, vaid siuke teksastes ja enamasti higi järgi haisev, sest kas teate palju raamatuid peab mõnikord kahe päeva jooksul karpi toppima ja välja saatma? Palju, väga palju. Ise oled süüdi, kui töötad klienditeenindajana ja ei tule rahadega välja ja ei saa makstud oma pisikest ühetoalist korterit ja sukkpükse, nii oli 2013. aastal. Ise oled süüdi, kui menstruatsioonivalud oksele ajavad. Ise oled süüdi, kui sitt on olla. Ise oled süüdi, kui müüke pole korralikult tehtud. Ise oled.

Noh, ma arvan, et me kõik oleme süüdi. Mõnede asjade eest lihtsalt vastutan rohkem, kui teiste eest. Ja samas. Päriselt. Ausõna. Kõike ei jõua. Ei pea jõudma, aga oleks soovituslik. Lihtsalt nii on.

Igal juhul David Quemmani raamatu "Hüpe" lugesin läbi. Ja tõesti! Päriselt. Ilma naljata. Ta väitis, et inimesed on nagu röövikud puudel, meid on kuradi palju sündinud. Ja tõesti! Päriselt! Ilma naljata. Sellepärast hakkabki loodus vastu, sellepärast mõtlebki loodus välja selliseid toredaid viiruseid. Esimesed, kes surevad, on need, keda majandus enamasti kõige vähem vajab. Vähemasti kõik väidavad, et neid vajatakse kõige vähem. Klienditeenindajad, kullerid, arstid, õpetajad jne. Inimesed, kes töötavad inimestega. Inimesed, kes võtavad kõik need paganama viirused vastu, töötlevad neid oma kehas ja nii ongi, kaovad. Ja siis oma suurte miljonitega ja igasuguste muude vidinatega päästavad maailma IT-tüübid, leiutades roboteid, kes neid teenindaks. Võttes aeglaselt ära inimeselt kogu vastutuse, kogu süütunde, öeldes talle, et ta võib olla loll, paks, laisk. Kõik need head sõnad. Kõik need head sõnad.

Pole inimest. Pole inimest.

On kuradi süütunne. Kas IT-inseneridel muidugi tekib pähe mõte, et äkki paneks robotisse süütunde? Ebaluse? Kahtluse?

Viirusest eufooriani

Loen ligi kuuesajaleheküljelist raamatut erinevatest viirustest. Äsja avastasin, et kirjutaja on minust 36 aastat vanem onkel, kes on suur osa oma elust tiirutanud Aafrikas ja Bangaldeshis, Austraalias ja ajanud taga nii Ebola, Hendra, Nippahi kui ka muude viiruste jälgi. Miks mõned viirused on nakkavamad ja teevad rohkem liiga, miks mõned asjad on keerulisemad ja teevad veel rohkem liiga. Imelik on. Polegi nii hirmus, aga tegelikult on veel hirmsam. Tööd on palju. Saab veel rohkem olema. Loodetavasti. Igapäevane värk. Pingutame nii palju kui jaksab. Imelik on olla. Kiire ja ebamugav. Umbne ja tolmune ja palju pesemata nõusid ja asju ja üldse. Aga pole hullu. Kunagi polegi eriti midagi hullu, ainult töö on ja nüüd siis viirus ka.

Täna pidi õue jalutama minema.
Noh mina saan selle tiiru tehtud, aga kulla ei saa.

Midagi pole teha.
Püsime kodus nii palju kui võimalik.

Avastasime HBO-st "Eufooria". Täiesti hullumeelne peaks vist ütlema, et teismeliste draama. Aga kui vaatad, kuidas kellegi süda kistakse puruks tema lihase isa poolt, kes sureb või muutub narkomaaniks või pettub tema emas. Või kellegi süda tõmmatakse ribadeks, sest ta leiab kümneselt oma isa pornovideod, kus lugupeetud ja armastatud papa seksutab ringi alaealiste plikakeste ja poisikestega.
Ja seda kõike saadab võimas kaameratöö, head näitlejad, kummastav, lausa hullumeelne atmosfäär. Nagu oleks keegi otsustanud kirjeldad ilu, mitte elu. Igal sajal juhul on nii elu kui ka ilu valus. Teismelised armuvad, teismelised väärtarvitavad teineteist, teismelised jätavad maha, teismelised nõuavad rohkem kui teised inimesed nii elult kui ka endalt. Mina arvan, et minu teismeiga sai otsa Nigeeriast tagasi tulles, kui ma läksin tööle ja pidin enda eest peaaegu täielikult vastutama hakkama, ei tulnud see mul sugugi lihtsalt ega kergelt. Aga midagi selles peateismelises oli, mis meenutas mind. Kohmetut, poisilikku, aga ikkagi väga väga väga ilusat inimest. Zendayal tuli portreteerimine hästi välja, aga ta oli samas ikkagi korralik hall hiir kõigi nende kirevate ballikleidiliste ilusate inimeste keskel. Iga seriaali osa tekitab vastikust ja põnevust korraga. See läbib mõtet, aga samas on visuaalselt nii võimas, et jõuab kuhugi alateadvusse ka. Kaader, kaadri haaval laotakse üles maailma, mis on kellegi valusid, hirmusid, ihasid täis.

Kuidas kirjutatakse Kafka...

"Tere!"
"Tere!"
Pikkade peaaegu kulliküüntega, küllaltki lühikese kleidi, värvitud huulte, silmade ja juustega naine vaatab läbitungivalt vistrikulise paksude prilliklaasidega kartulikoorekarva juustega kõhna raamatumüüjanna poole ja tolle müüjanna ilmselgeks jahmatuseks teatab: "Ma otsin Marie Heibergi armastuskirju."
Müüjanna ajab silmad pärani.
"Heibergi kirju?"
"Jaa!"
"Ses mõttes, et..."
"Sellest teisest poest öeldi, et see raamat peaks siin olema."
"Oot, kuidas... Kuidas raamatu pealkiri oligi...On?" Müüjanna tunneb end ebamugavalt. No ta ju peaks teadma, et neil on poes Marie Heibergi kirjad. Ta on ju luulehuviline. Ei ole võimalik, et ta ei tea, et need on ilmunud, et need on olemas. Tüdruk peaaegu, et väriseb oma teadmatuse tunnistamishirmust. Paanikataoline noot kerkib ta pähe ja ehk ka sellesse viisi, kuidas ta silmipimestavat ehkki pisut liiga lühikeses kleidis noort naist enda vastas vaatab. Nagu mingi...
"Pealkiri...!" kostab too veelkord, "on Marie Heibergi armastuskirjad, EKSA väljaanne, teate küll. Eelmises poes ei teadnud müüja, kuidas kirjutatakse Kafka. Tundub, et teie ei tea, kes on Marie Heiberg."
"Tean küll!" ütleb tüdruk justkui oma eksistentsi õigustades, "Aga raamatu pealkiri on "Üks naine kurbade silmadega"".
"Selge! Sel juhul otsige see palun üles. Mul on seda kohe vaja, mitte nädala pärast. Muidu oleksin e-poest ostnud, teate küll!"
Müüjanna uurib arvutis raamatu pilti ja on ikka veel pisut šokis nii raamatust, ostjast kui ka kombineeritud olukorrast. Korraga tuhiseb poodi kõrgetes kontsades, kiskjalike küüntega pikk blond naine, kes astub ligi Heibergi-otsijale "Kas leidsid selle Heibergi juba üles või, Miša? Meil on siin kaubanduskeskuses pediküüri aeg! Me ei tohi hilineda! See on üks kallimaid pediküüre ja kui võimas see saab olema meie saunapeol, kui me ilmume välja imeilusate jalakestega kõikide nende inimeste keskele!"
"Rahu! Müüja otsib. Ega kõik ei saagi teada, kes on Marie Heiberg. Üks kummaline võrukesest luuletajanna, kes armus eesti ilusaimasse kirjanikku - Michelsoni, kirjanduse paavsti."
Müüjanna on arvutis kinni, kardab sealt peadki tõsta, sest ta ei tea ikka veel, kuhu see õnnetu raamat pandud on. Üks tükk kogu poe peale, üksainuke.
"No aga küüned! Saad sa ikka aru või? Peale selle Oliver eeldab, et ilmud kohale ilusana, mitte mingi Marie Heibergiga."
"Muidugi, Ella, ilmun ma kohale ilusana, see ei peaks takistama mul doktorikraadi saamast, et ma ilus olen või maniküüritud või pediküüritud. Oliver teab seda."
"Tegelikult pole sellel kraadil ju tähtsust. Päriselt! Tööle sind ju sellepärast ei võeta ei ülikooli ega tavakooli ja muuseumisse sa ju minna ei taha ega mõnda teadusasutusse. Milleks see kõik? Selle õnnetu doktorikraadiga pole sul tegelikult mitte midagi teha. Ja Marie Heiberg? Keda huvitab Marie Heiberg? Eestlasi huvitab või? Vaevalt! Kõiki aga huvitab ilus noor naine oma suguküpsuse kõige pakitsevamas eas."
Ella on provatseeriv. Miša teab seda. Ta lööb selle jutu peale käega, kuigi teab, et sõbranna küünilisuses on terake tõtt. Mitte kedagi ei huvita... Luuserid! Sellepärast tulebki küüned teravaks ja silmad säravaks ja üldse teritada.
"Mind küll huvitab Marie Heiberg," kostab hiirekesetaoline müüjanna leti tagant.
Miša vaatab teda põlglikult. Vastutustunnet pelgav, pisike irisev loomake leti taga.
"Jah, teiesuguseid huvitab ja minusuguseid huvitab. Kus see raamat siis on?"
"Ma ei tea, ilmselt biograafiate all, seal on..."
"Ilmselt tõesti."
Ella vaatab Mišat ja itsitab.
"No päriselt Miša, pediküür!"
"Jah, Ella! Pediküür on mõnele kindlasti huvitavam kui eesti kirjandus."
Müüjanna läheb raamatut taga otsima ega naase pikemat aega.
Miša aga jätkab: "Kindlasti on ka sellele luulehuvilisele müüjannale maniküür, eriti võõraste hästiriietatud naiste maniküür, palju huvitavam, kui eesti kirjandus. Ja tahab ta seda või mitte, aga ta on sama pealiskaudne ja jõle nagu sinagi, mu kallis Ella!"
"Mina ja jõle?"
"Nojah... Su isa ilmselt lööks su maha, kui ta kuuleks, et sa ei tunnegi üksikasjalikku huvi eesti kirjanduse, kultuuri ja rahva vastu, et oh kuidas sa küll võid, et mitte tunda huvi Marie Heibergi vastu, ikkagi sama kandi tüdruk, ikkagi võrukene..."
Itsitavad kahekesti.
Ella aga jätkab: "Ja peale manitsemist loeks mu kallis papa ajalehti edasi ja tunneks poliitika ja propaganda vastu rohkem huvi kui Tammsaare "Tõe ja õiguse" vastu või hoopis fs-i luule vastu või Kristel Algvere oma vastu või... Ja niimoodi nagu näha jäävadki eestlased alles... Igavesti ja totakalt oma rinnale kloppides, et ohkuiuhke on olla eestlane, lugemata klassikat, käimata teatris, näitustel... Aga päriselt! Miša! Jõle?"
"Ikka!"
Müüjanna jõuab võidurõõmsalt kohale ja ulatab Mišale raamatu. Too tõmbub pingule.
"Kus te seda hoidnud olete?"
"Riiulis."
"Näha  jah... Mis riiulis? See on ju tolmust koledaks läinud!"
"See on ainuke eksemplar."
"Jah... ainuke eksemplar. Piinlik peaks olema selliseid raamatuid müüa. Mis seals ikka! Allahindlust saate teha?"
"Kümme protsenti?"
"Asi seegi."

Lugemisprofessionaal ja insener

Raamatupood. Letis paksude prilliklaasidega, pisut vistrikuline kahekümnendates müüjanna. Tema vastas vanem mees.

"Tere! Mul oleks vaja lugemislauda ja lugemislampi ja lugemistooli ja kümmet kõige paremini kümneaastastele tüdrukutele sobivat raamatut."

"Tere! Lauda, lampi ega tooli meil pole, aga kümme raamatut leiame lihtsalt."

"Oot-oot-oot! Mismõttes pole? Te olete ju raamatu ja raamatutega seotud asjade müügikoht. Mismõttes teil pole lauda, lampi ja tooli? See on ju elementaarne lugemisvarustus! Mõeldud eriti algajatele lugejatele, kelleks on minu kümneaastane Mirri!"

Neiu teiselpool letti naeratab ja kostab: "Aga lugeda saab ju pargipingi peal, voodis, köögis, enne kui ema teeb valmis kõige parema koogi maailmas, õues, enne kui kõik peenrad saab umbrohtudest puhtaks kitkutud, diivani peal, sealsamas, kus telekatki vaadatakse, mõnikord on telekas isegi taustaks, poejärjekorras, hambaarsti ootetoas, vahetunnis pingi peal või seistes, bussis, kui pole veel kohale jõudnud, rongis, kaubanduskeskuses, kus on inimesed, keda jälgida ja pingid, millel istuda, põhimõtteliselt igal pool saab lugeda! Poosi saab ise valida! Lamades võib lugeda! Istudes! Kõndideski! Seistes!"

"Vaadake teie olete professionaal! Minu lapselaps on algaja! Ta vaatab köögis ema, aias lilli, diivanil telekat, voodis und, arvutilaual arvutit, poes järjekorda, koolis teisi lapsi, kaubanduskeskuses riideid, rongis telefoni ja telefonis videosid. Pingi peal ka videosid. Talle on vaja lugemiseks lugemislauda! Muud midagi! Siis ta loeks lugemislaua juures! Nii et kus on lugemislaud siin teie juures!"

Tüdruk võpatab pisut.

"Me oleme raamatupood. Me ei müü mööblit."

"Mismõttes ei müü? Vaadake Amazon, kui ma sinna sisse toksiks, et mul on tarvis kümme raamatut kümneaastasele tüdrukule ja lugemisvarutus, siis ma saaksin kõik kohe kätte! Ja mina vana rumal inimene tulin täiesti tavalisse poodi, täiesti tavalist lugemisvarutust ostma! Nagu päriselt! Niimoodi jääte te oma tulevastest klientidestki ilma!"

Tüdruk ohkab.

"Kuidas teie loete raamatuid?"

"Mina? Miks mina peaks raamatuid lugema! Ma olen seitsekümmend viis aastat vana, viimased nelikümmend viis neist töötanud insenerina, enne seda ma muidugi lugesin, lugesin palju, lugesin klassikat! Balzac ja Shakespeare ja loomulikult Charles Dickens ja teate ikka toda vana vana "Maailm ja mõnda" sarja! Aga rohkem pole selleks aega! Ma teen praegu ehitusobjektidele hindasid!  Peale selle! Ma loen ajalehti!"

"Väga hea! Ajalehed on väga hea! Kus te neid loete?"

"Enne tööle hakkamist kabinetis, diivanil enne Aktuaalset Kaamerat, ikka väga põhjalikult loen!"

"No, siis te teate, et lugeda saab ka diivanil enne Aktuaalset Kaamerat. Järelikult saab ka Mirri niimoodi loetud."

"Ei-ei-ei-ei! Te saite nüüd minust täiesti valesti aru, ei saa loetud! Ta ei ole lugemisprofessionaal, tal puudub igasugune suutlikkus lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, ta peab olema teadlik sellest, et ta loeb või teeb midagi. No mõelge ise! Lugemislaud on distsipliin! Diivan on mingi multifunktsionaalne ollus! Päriselt!"

"Olen teiega natuke nõus ja natuke mitte. Kui lugemist nautida..."

"Nautida? Mismoodi see käib? See väike tirts ei naudi sellist asja ja ei hakka kunagi nautima, see on töö, ta peab ühel hetkel ülikooli minema ja inseneriks saama, nagu mina. Ja mina ei ole kunagi nautinud ühtegi kirjandusteost, sest mida seal nautida. Kasu peab sellest saama, inimene peab arenema keeleliselt. Ma olen mõtisklenud raamatute üle, aga see on jube tüütu tegevus ja ei vii kuhugi ja selle eest ei maksta! Ainus, kuhu selline tegevus viib on raamatupoe leti taha ja see teeb veel noore ilusa naise koledaks ka, millised jõledad paksud prillid teil on!"

"No mina olen nendega sündinud. Ma päris Marina Tsvetajeva nüüd küll ei ole, et käiks miinus kaheksaste silmadega ringi ja ei näeks asju ega inimesi enda ümber, et lihtsalt ilus olla... Aga selge! Selge! Mõistan teie muret! Mööblit te meie juurest kahjuks ei saa. Lihtsalt raamatupoe ülesehitus pole veel sinnamaale jõudnud, et te mööblit meilt osta saaksite, aga need kümme raamatut otsime küll algajale lugejale riiulist üles! Kümneaastane? Tüdruk?"

Mõtisklusi raamatuist ja Mart Juurest

Mõte sellest, et eesti keel või kirjandus või rahvaluule ei ole riiklikult olulised või tähtsad, et inimesed, kes töötavad nendel aladel võib lihtsalt kokku lükata, ühte patta panna ja teha neist n-ö projektipõhised humanitaarid, kes on alati pisut söömata, pisut ilma, tekitab minus mitmeid assotsiatsioone. Jah, mina olengi see humanitaari taustaga tegelane. Projektipõhiselt pole ma kunagi töötanud, muuseumis või teadusasutuses ka mitte. Olen olnud viimased kümme aastat sõna otseses mõttes raamatute müüja. Alates ketipoemüüjast lõpetades logistiku ja turundusinimese rolliga kirjastuses praegu, mille sisse mahub ka raamatute müük. Sisuliselt ma raamatutega ei tegele, seda tegin ma enam kui kümme aastat tagasi ülikoolis. Sest need väiksed arvutused, mis ilmusid mõnes Sirbis, ei loe.

Aga! Oluline asi meie äris, ei ole tegelikult suured poeketid, vaid see, mis nendes kettides ära müüakse, mida inimesed näevad, mida mitte. Ja see, mida inimesed näevad või mitte, sõltub mitte ainult turunduseelarvest, see sõltub eelkõige laiemast pildist inimeste ümber. Jah, laiem pilt tuleb tavaliselt Eesti Rahvusringhäälingust! Tuleb ka sellistest suurepärastest fraasidest lugupeetud Helmede hõlmast, et kae hobusevargaid. Laiem pilt tuleb ka sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et rahvaluule pole oluline, et Tuglase-Underi keskus pole oluline, et Tallinna ülikoolis ei pea sisuliselt enam õpetama eesti kirjandust, sest see pole oluline. Mis teeb olulise? Ikkagi raha! Oma last saad sa armastada küll, aga kui sa ei kuluta ta peale raha ja tal pole riideid selga panna või süüa, siis sa teda tegelikult ei armasta. See on sinu vanemlik kohus. Sõnades esineb meie praegune valitsus kui kultuuri ja traditsiooni väärtustaja. Päriselus näeb see kõik palju nukram välja,

Raamatute eest tuleb seista. Sellega tegelevad teadlased ja ajakirjanikud. Raamatutele tuleb meie seas ruumi anda. Loomulikult olen nõus, et noored ei pea lugema raamatuid, kui samal ajal on väljas mõned väga head filmid või seriaalid, millele on palju lihtsam oma aega pühendada. Tean ise, kui raske on näiteks detsembris, kui suurem osa tööpäevadest kulub justnimelt logistikale või müügile, raamatut lugeda. Ükskõik, mis raamat see ka poleks. Kui see harjumus on tekkinud, siis tekib vajadus neid koju osta ja läbi töötada, lihtsalt sellepärast, et lugusid ja keelt olen ma mingil kummalisel põhjusel juba ammu armastanud. Keegi päriselt seda põhjust ära arvata ei oska. Ristand insenerist ja kokast-teenindajast ei pidanud ju looma sellist humanitaarhullu, kes raamatuid müüb, aga võib-olla siiski. Igal juhul ülikoolis tähendas raamatute lugemine hoopis midagi muud kui praegu. Ja nende mõtestamine osutus millekski enamaks ja võimsamaks, kui nende müük. Seal võis endale lubada eliidiks olemist. Päriselus seda paraku lubada ei saa. Siiani mõtlen sellele õnnetule kirjandusteadustudengist müüjannale, kes esimest korda ühes ketipoes avastas, et inimesed ei loegi igapäevaselt luulet remondivad, kokkavad, abistavad ennast mingite veidrate raamatutega. Kusjuures mina loen igapäevaselt luulet!

Eliit ja pärisinimesed ei saa ega tohi olla teineteisest liiga kaugel. Aga see kaugus algab juba sellest, kui Mart Juur ei ole enam kirjandusminister, vaid tema raamatutest rääkimisi tuleb vaadata "Prillitoosist"! See on kõigest üks väike näide vastikust olukorrast, mis tõmbub raamatute ümber nagu poomisnöör. Samuti kui Peeter Helme vahetab kirjandussaatejuhi ameti Vikerraadios Postimehe peatoimetaja vastu. Loomulikult on kõik kolinud internetti ja Instagramm ja Facebook võib-olla isegi mõni veelgi uuem ja parem kanal annab meile kiiremini infot meid ümbritseva kirjanduselu ja raamatute kohta, aga siiski! Kui isegi ülikoolisiseselt otsustatakse, et see eesti kirjandus ei vääri lektoreid, ootab ka mind ees tugevalt teistsugune kirjandusmaailm, kui näiteks seitseteist aastat tagasi tookordsesse Tallinna Pedagoogikaülikooli astudes. Siiani on meeles, kui meeldivalt üllatunud minu essee üle oli Tiina Kirss, kui proovisin ka Tartu ülikooli kirjandusteadust magistris edasi õppima minna. Ma olin teistmoodi! Ja see kõik oli Toomas Liivi ja Anneli Kõvamehe ja Marju Kõivupuu ja veel paljude teiste põnevate eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõudude pärast, kes andsid mulle laiapõhjalise ja põneva hariduse just siit praegusest Tallinna ülikoolist! Seda haridust kasutan ma küll pisut teistmoodi, kui ma seda 2003. aastal ette kujutasin. Aga ma kasutan seda siiski! Ja see on andnud mulle võimaluse süveneda raamatutesse teistmoodi, kui ma seda muidu teha oskaksin. Aga kaotades ära inimesed, kes oskavad hoolitseda meie vaimu eest just eesti keeles, ei imesta ma ka selle üle, et enamus minust kümme-viisteist-kakskümmend aastat nooremad räägivad sega-inglise keelt ja ei loe, sest need, kes neile lugemist peaks õpetama on hobusevargad ja need, kes peaksid tegelema otseselt nende rahvaluule uurimisega ei vääri granti.

Mind ennast huvitab, et kas minu hobiks taandunud kirjandusteadus ja kirjutamisvajadus ja lugemisoskus, lõpuks muutubki tavapraktikaks? Et õpid ülikoolis kuus aastat ja pärast otsid võimalust, et mõtestada loetut ja kirjutada kuhugi millestki, näiteks tantsuetendustest pilet vastutasuks. Ja süveneda ei saa ühtegi raamatusse kauem, kui seda lugedes. Ma loodan, et mitte, sest iga kord kui ma Musta Lakke sattun või mõnda põnevat Urmas Vadi juhatatud kirjanduse saadet kuulama, olen ma väga õnnelik, et on inimesi, kellel on aega süvenemiseks ja meid ümbritseva ilma mõtestamiseks. Müügiinimesena oleksin aga veelgi rõõmsam, kui oleks ka neid nägusid, kes saaksid avalikult jagada neid mõtestajaid ja süvenejaid, ma oleksin väga õnnelik kui Mart Juur teeks oma kirjandussaadet ETV-s. Õigel kellaajal! Kell 20.00!

Uskuge oma kultuuri järjepidevusse ja jõusse, mu kallid, armastage iseennast

Hetkel loen Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Imelik. Ilus. Veider. Hea. Hirmus. Miski selles meenutab mulle Karl Ristikivi romaani-dialoogiat "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". See ennesõjaaegne seis. See peaaegu, et vastik igapäevaelu, äri, armumised, lapsed, mehed-naised omavahel, väikesed kummalised teenerlapsed, kes pole oma kodukülas iga päev liha süüa saanud, kes õpivad tundma alles rikka õppejõu juures hambapastat, seesama õppejõud on aga pärit samasugusest väiksest külast vaese ema juurest, kes usub nõidadesse ja kardab haritud naisi hullemini, kui...Oh toda imelikku aega, mida võib nimetada ühe pisikese või ka metsikult suure riigi algusaastateks. Ettevalmistuseks, millekski enamaks, paremaks, ilusamaks. Olgu see siis Eesti või Nigeeria. Ega mu venekeelsed sugulased on mulle ikka rääkinud, mis tunne oli sündida maal ja kasvada maal, hobuste ja lammaste ja lehmade keskel ja olla vaene. Seda tähendas Setumaal venelasena sündimine 1930ndatel. Ei olnud me pooltki siin nii rikkad ja toredad - kasuahned ja vastikud. Nii nagu see ikka on, kui inimesed saavad endale võimu ja väe teisi juhtida. Ise otsustada, esimene, kes kasu saab on ikka see uus võimul olija. Me võime mõelda küll, et ehk on temas natuke rohkem õiglustunnet ja suuremeelsust - aga olgem ausad, ei ole. Väiklust ja nõmedust on. Ja mõned inimesed on selles väikluses ja nõmeduses hullemad ja vastikumad, kui teised inimesed. See käib lihtsalt inimeseks olemise juurde. Selles mõttes on nigeeria igbo hõimust autori Adichie raamatut väga huvitav jälgida, ja just seetõttu ta meenutab oma rafineeritud inimlikkuses Eestit ja Eesti ajalugu. Ja võib-olla saab Aafrika koloniaalajaloole mõeldes mõista ka meie eneste koloniaalajalugu ja ka seda, miks kõik nad tulevad siia, need majandusmigrandid, nagu neid nimetatakse. Vahet tegelikult ei ole, kas majandus- või poliitiline migrant. Tavalist on igasugune migratsioon seotud võimuga, mis ei toimi migreerujale meelepärasel moel. Olgu see või eestlane Soomes. Poliitikud tegelikult on osaliselt süüdi meie heas või halvas palgas, meie heas või halvas elukäigus. Nad annavad meile võimalusi elada heas või halvas riigis. Ja eelkõige mõjutavad nad oma otsustega ja avalike väljaütlemistega tegelikult meid ümbritsevad igapäevast reaalsust. Annavad loa teha liiga, kas siis igbodele, naistele, loomadele, juutidele jne, jne. Igasugune jõhker liigne lihvimata jultumus võib varem või hiljem viia olukorrani, kus kellelegi tehakse liiga sellepärast, et ta on naine, mustanahaline, venelane, kokutaja, lesbi, gei. Loomulikult võib öelda, et avalikult karta teistsuguseid, immigrante, naisi (seda küll ei nimetata kartmiseks, pigemini otsekoheseks jutuks ja millekski, mis peaks olema aus, ausus on ju hea!) ja seda hirmu väljendada sisuliselt sõimuga (mis tähendab endiselt eemaldumist poliitkorrektsusest ja viisakusest), on okei, on õiglane ja normaalne, sest kuskil on meie asjad ja seal kuskil on teiste inimeste asjad ehk probleemid ehk sõjad ja vägivald ja valu. Seda valu ei pea meie mitte kandma. Aga me kanname oma hirmu sees peituvat valu. Mina eelistaks seda valu analüüsida, seda hirmu, mis tuleneb teiste inimeste eest põgenemises, teistsugususe eiramises, mis tegelikult ei lase arendada ka iseendal ja oma kogukonnal, vaid lõikab läbi inimeseks olemise prioriteedi ja samas ka rahvuseks olemise võimaluse. Igasuguse kultuuri tarbimine: lugemine, kunstinäitused, keeleõpe, muusika, tants, teater, kino - kõik õpetab meid minema lahti, minema enda kui inimese ja mis seal salata alati ka enda kui eestlase või lätlase või eurooplase poole. Iga kord, kui keegi meist tegeleb natukegi eesti kultuuriga - on ta rohkem eestlane, rohkem enda nägu ja enda tegu. Nii nagu need igbodki 1960ndate Nigeerias. Oma keelt tuleb praktiseerida, oma kombeid tuleb tunda, aga mitte hirmuga, et ehk tuleb keegi ja oma kommetega lämmatab meie kombed, vaid pigem teadmisega, et oskame piisavalt hästi oma hapukapsast süüa, verivorsti teha, kama juua, et meis on piisavalt eestlast, et mõista kasvõi Asko Künnapi luulet, Triin Soometsa, mõista eesti keele habrast, aga võimast ilu, mida isegi udmurdid, itaallased, inglased jne on õppinud austama-armastama! Isegi rääkima, isegi mõistma! See on natuke raske ja selleni jõudmine tõotab palju tööd ja palju tegemist justnimelt meie kultuuriga, mõistmist, et see on meie oma, aga me võime seda jagada nendega, kes siia mõnikord peavad tulema, mõnikord tahavad tulla. See eeldab tegelikult väga suurt enesekindlust, just sellist enesekindlust, mida ei ole Adichie romaanis jorubatel ja hausadel. See eeldab, et me ei karda, see eeldab, et me oleme uhkusega eestlased, et me laseme neil tulla ja meilt õppida ja me õpime neilt ise juurde ja täiendame oma kombeid ja maailma mingisuguste teiste kogemustega,. Aga jah, see eeldab tegelikult väga suurt julgust, lausa jaburalt suurt ja mõistan,  kui meil ei ole seda julgust. Ma mõistan, kui me kardame mitte ainult võõrast, vaid ka uut, sest ma ise inimesena kardans samamoodi nii võõrast kui ka uut, samuti kardan ma öelda, et ma lähen katki, kui keegi minult töö tegemist nõuab, ka sellise töö tegemist, mis mu keha katki teeb. Ma kardan konflikti, ma kardan, et inimesed suruvad mind nurka, teevad mind katki ja viskavad mind ära. Ja ilmselt need inimesed, kes minu üle võimutsevad võivadki seda teha. Ja see teeb mulle tegelikult haiget. Aga midagi - tõesti mitte midagi pole teha.

Valus on.

Ja ongi.

Tuleb lihtsalt julgeda öelda, et valus on, aga hirmus on ka. Ja ilmselt hausadel on ka valus, sest neile tundub, et igbod ei oska nende vajadusi kuulata. Vajadused aga on alati, igal inimesel ühesugused, olgu neil võim, olgu neil raha. Aga kas sellest tegelikult kunagi päriselt piisab?